Kats ja Lauri Costa Ricas

Esmaspäeval alustasime ärevalt reisi lennujaama, sest kartsime, et juhul, kui lennujaama sisenemisel või lennu eel palavikku mõõdetakse, siis võib-olla ei lastagi meid lennule. Lauril tundus hommikul endiselt (juba tavapäraseks saav puhkuse alguse) palavik olevat ja kuigi paar paratsetamooli sai sisse võetud, polnud meil aimu, kas tal on palavik või mitte. Õnneks ei mõõdetud ei lennujaama sisenemisel ega ka hiljem palavikku. Pakid saime ka korralikult ära antud ja pakikandjale oma viimase hunniku kohalikku paberraha jootrahaks jätta. Ostsime mõned hinge hinnaga kingitused ja olime valmis lahkumiseks.

Houstonis maandudes saime oma registreeritava pagasi õnnelikult ümber registreerida järgmise päeva lennule ja hakkasime hotelli otsima. Hotelli leidmise süsteem, kuhu meid suunati, ei töötanud, nii et broneerisime hotelli veebi kaudu ja kutsusime endale shuttle’i järgi. Peatusime klassikalises maanteeäärses motellis ja kant oli väga ameerikalik: suured maanteed, madalasutus ja kõnniteid Costa Ricast veel vähem.  

Järgmisel hommikul tuli shuttle’i buss järele, et meid lennujaama viia, kuid minut pärast liikuma hakkamist märkas Lauri, et ta pass pardakaartidega jäi motelli maha. Mingil põhjusel keeldus shuttle’i juht meid välja laskmast või kiiresti väikese tiiruga motelli juurest läbi sõitmast, küll aga jättis meid tükk maad hiljem suvalise parkla juurde. Seal avastasime, et meil ei ole ei wifit ega mobiilset internetti, seega ei saa Uberit kutsuda. Lõpuks viis parkla shuttle meid lennujaama, et me saaksime sealt Uberi võtta. Lennujaamas tellisime kiiresti Uberi, aga kiirustades sai sihtkohaks pandud täpselt sama nimega öömaja sama kaugel, aga teises suunas. Kui mingil hetkel tekkis kahtlus, et koht ei pruugi õige olla, siis läks omajagu aega, et õige sihtkoht märkida, sest Uber ei viinud pealtnäha õige aadressiga õigesse kohta. Uberi juht oli igatahes tore ja lõpuks jõudsime koos passiga lennujaama, kus sisuliselt jooksime väravani. Jõudsime u 15 minutit enne starti kohale, aga värav oli kinni ja teenindaja ütles, et lennuk on täis, nii et meil pole mingit lootust peale pääseda. Päris kurb oli.

Läksime lennufirma infopunkti, kus pika otsingu tulemusena muudeti meie pileteid täpselt 24 tundi hilisemaks. Tegelikult meil vist (kogu ebaõnne kõrval) natuke vedas, et jõudsime vähemalt 10 minutit varem väravani, tõenäoliselt oleks hiljem jõudes öeldud, et ostke ise endale uued piletid. Tulevaks ööpäevaks valisime natuke mugavama Hiltoni keti hotelli, mille numbritoas saigi jaaniõhtu veedetud. Kuna Texases pidi suur viirusepuhang olema, siis me ei hakanud kuskile inimeste sekka minema, kuigi hotellis liikusid ringi suured hiinlaste kambad, võimalik, et olid isolatsioonis-karantiinis. Üldiselt oli päris huvitav see, et USASs ei oldud üldse huvitatud meie käekäigust (ei nõutud allkirja kuskile jne), oleksime võinud lihtsalt auto võtta ja suvalises suunas sõita.

Päev hiljem õnnestus lennule jõuda/saada. Vapustav! New Yorki jõudes läksime nõutasime enda päev varem kohale jõudnud pagasi välja ja registreerisime uuele lennule. Kuigi lennuk oli väga mugav ja alla poolte kohtadest olid täidetud, olime liiga väsinud reisimisest ja maski kandmisest, et lendu nautida ja mõnuga magada. Amsterdam-Tallinn lend oli isegi veel tühjem. Ja 25. juunil u kl 13.30 saabusime Eestisse. Kuna olime ausad reisijad, kes tunnistasid, et Amsterdam ei olnud meie reisi alguskoht, vaid Costa Rica, pidime ära täitma ja allkirjastama kodus püsimise lehed. Meie pagas võeti ka arusaamatul põhjusel luubi alla, uuriti, et mis ja miks. Tundus, et töötajatel oli lihtsalt natuke igav. Seejärel läksime autot rentima ja kuskil kl 18 olime lõpuks kodus Tartus.

Kodus ootasid meid Lauri ema toodud marjad ja materjal “heeringas hapukoorega” jaoks ning Matsi ja Kadri tehtud õlu. Väga tore! Alguses oli küll tunne, et vajume kohe magama, ikkagi esmaspäevast neljapäevani reisitud. Aga võtsime jõu kokku, pakkisime asjad lahti, mina komplekteerisin kingituste pakid ja Lauri lisas oma arvutile paar uut vidinat ja pani uue monitori püsti. Kõige selle tulemusena läks uni ära ja varahommikul saime aru, et kipume ikka Costa Rica ajas elama. Nüüd ootame, et saaks kohanetud tagasi Eesti aega, peagi kõiki näha ja head-paremat (loe: kinke, mitte viirust) laiali jagada. Kohtumiseni!  

Neljapäeval jõudsime lõpuks rahvusmuuseumisse. Piletit kuskil ei küsitud ega müüdud, pärast kodus vaatasin, et alates 16. juunist ongi muuseum nii kaua kõigile tasuta, kuni suudetakse online piletisüsteem püsti panna. Tõdesime, et oleks võinud muidugi pigem siia tuleku alguses seal käia, aga natuke õpetlik käik oli sellegipoolest.

Pärast oma viimast siinset trenni läksime reede varaõhtul viimaseid sisseoste tegema ja sööma. Igaks juhuks ostsime ka mõned KN95 tüüpi maskid apteegid ja tõmbasime Uberi sõiduks peale. Väga mugav just ei olnud. Sööma läksime sinna hipsterlikku kanti, kus ma varem korra jalutasin. Lolita aed oli selline avatud katusealune, kus palju (kiir)söögikohti. Nõustusime, et sellised kohad on kõik küllalt sarnased, aga siinse tavapärase vahelduseks päris tore. Nägime isegi päris mitut pisikest rongi mööda sõitmas; seni olime vaid kuulnud, et nad sõidavad, nüüd nägime ära.

Pühapäevaks olime planeerinud ATV matka ja tunnikese või poolteist rannas, aga reede õhtul teatati, et kuna uusi kinnitatud juhtumeid on palju (119), siis ei liigu riik mitte järgmisse avamise faasi, vaid tõmmatakse hoopis hooga tagasi, vähemalt nädalavahetuseks, kui on kohalik ja küllalt oluliseks peetav isadepäev (kui arvestada juba vähemalt kuu varem vastavate soodustuste ilmumisega). Seega polnudki meil nädalavahetusel muud teha, kui laiselda ja pakkida. Laupäeva hommikul lootsime päikest võtta, aga hommikust saati oli pilves ja kl 10 juba sadas, nii et ka see jäi ära. Mõtlesime, e viimane nädalavahetus siin on sobivalt nii igav, et vähemalt kohe ei teki mingit igatsust.

Pakkimine oli ikka päris raske. vist peaaegu pool minu pagasist on kingitused ja suveniirid, ühtlasi viskasime minema nii mõnedki asjad, millest tundus kõige vähem kahju loobuda, sh jätsime maha minu lemmikpikendusjuhtme. Loodetavasti ei pea lennujaamas millestki loobuma. Epu trennipüksid said kaasa puhtalt kohusetundest, mitte seepärast, et neile meie pagasis rohkem ruumi oleks. 😊

Täna pikalt Uberit oodates, et (loodetavasti) viimast korda öömaja vahetada, nägime pidžaamas inimest. Lauri ütles, et päris paljud liiguvad hommikul kl 6-7 ajal väljas nii ringi. Tõenäoliselt nii tugevama autokeelu kui ka isadepäeva tõttu oli vist eriti vaikne, tänavad inimestest ja autodest tühjad.

Viimase ööpäeva öömaja on päris mõnus ja vaatega ja helge magamistoaga. Naudime vaikselt lapsepõlve tunnet, kui suvel päev otsa vihma sadas ja pidi endale toas tegevust leidma. Ja loodame, et Lauri juba kahel hommikul olnud keskpärane tunne (koos väikese nohu ja köhaga) avaldub homme hommikul vähem, et meid ikka lennukile lastaks.

Meie korteri omaniku soovil käib meil kord nädalas kolmapäeval koristaja. Ei tea, kas koristaja on selleks, et silma peal hoida või ei usalda omanik külaliste koristamisoskust, igatahes ei tundnud me, et olukorras, kus töö vähenemine võib tähendada väiksemat sissetulekut, oleks kohane teha ettepanekut, et võime ka ise koristada. Ei saa siiani öelda, et koristaja käik meile kuidagi loomulik tunduks; ei tea, kas tavaliselt passivad inimesed korteris ja ei tee teist nägugi, kui keegi nende ümber koristab või on tavapärane sel ajal korterist lahkuda. Me igatahes laseme jalga, kui keerulisemaks teeb asja see, et meie vaatluse tulemusel koristab ta vähemalt kaks tundi, ja seetõttu tegime sel nädalal pärast trenni aega parajaks lihtsalt ümbruses jalutades.

Linna pilti ei paranda just see, et palju on lihtsalt tänaval magajaid, paljudel on enda all või peal pappkast, üks oli üleni kasti sisse pugenud, ainult jalad paistsid välja. Mõned magavad ka lihtsal asfaldil, enamik neist selili, aga mõni isegi kõhuli. Raha küsijaid on ka, aga mul veab, Laurit sihivad nad rohkem. Samas Lauri saab südamerahus öelda, et tal pole sularaha, mul oleks, aga mult nad jälle eriti ei küsi 😊. Lauri ütleb, et iga kord, kui maja välisuksest välja läheb, on hunnik rahaküsijaid platsis.

Kuna kohvimasin ütles üles, käisin nädala sees lisaks suveniiride-kingitustele ka uut kohvimasinat ostmas. See ei käi siin üldse nii lihtsalt, et lähed vaatad, mida tahad osta, krahmad ühe paki sealtsamast kaasa ja maksad, ei-ei. Kuna pakitud versioone kohvimasinast näha ei olnud, oli kõigepealt oli vaja leida keegi, kes vastaks mu küsimusele, et kuidas ma selle masina saan osta. Kõrval seisis turvamees, keda miski ei huvitanud, nii et läksin hästi nõutu näoga kassasse. Nõutus või mitte tico välimus töötas, üsna peagi tuli üks teenindaja, kes mu soovi peale küsis kõigepealt isikut tõendavat dokumenti, kust ta siis hunniku infot arvutisse toksis. Seejärel saatis mu kassasse tšekiga maksma. Pärast maksmist ootasin jälle nõutult, et kust masina saan.  Varsti tuli keegi, kes läks masinat otsima. Kui masin käes, pidi ta mulle näitama, et kõik on korras. Ma leppisin sellega, et kann oli terve ja loobusin juhtme elektripistikusse torkamisest, sest kibelesin juba minema. Lõpuks pidin veel allkirja panema ja sain mitu kremplit pealekauba.

Reedel oli plaanis väljasõit ja jäime autorenti hilja peale, nad ütlesid, et ootavad meid kuni 10 minutit pärast rendikohta ametlikkus sulgemist kl 17.30. Jõudsime enne ja saime auto, ainult irooniline oli, et kuigi Lauri vandus, et nii adrenaliini rikkalt viimasele hetkele ei taha enam jääda, jõudsime tagasi ticode paindliku aja tunnetuse tõttu ka täpselt mõni minut enne sulgemist.

Sõitsime Rõyksoppi saatel (kuni Lauri telefonis mobiiline internetimaht otsa sai) Lands in Love hotelli, mis asub natuke rohkem kui poolel teel Arenali. Üsna sealkandis, kus oli Lauri siinne lemmikloodus. Jõudsime päris hilja, saime napilt enne köögi sulgemist süüa ning olime nii väsinud, et pärast natukest enda toa ees terrassil istumist pugesime voodisse. Aga koht oli väga lahe, keset džunglit selline suur avar ja hipilik-hipsterlik maja(kompleks). Lauri arvas, et seal oleks võinud nädala või kuugi veeta – nn poolavatud fuajees töötada ja laiselda jne, kuigi see läheks muidugi kalliks maksma. Sest erinevalt kohalikest kodanikest ja residentidest pidime meie täishinda maksma. See kohalikele oluliselt soodsamate hindade pakkumine on siin tavaline, eriti nüüd, kus nad tahavad või peaksid siseturismi soodustama. Basseini ei pannud isegi tähele, kuigi see pidi ka kuskil olema. Kui järgmine päev lauajalgpalli mängisime, siis mõtlesime, et oleks võinud ikka õhtul seal natuke seal aega veeta, aga mis teha, täis kõhtudega võttis väsimus kohe võimust.

Laupäeval tegime pärast rikkalikku hommikusööki aega parajaks ringi jalutades. Nägime hanesid ja parte ja muid linde. Sealsamas on ka koerte ja kasside varjupaik, mille ukse taha ümberkaudsed pidevalt uusi asukaid jätavad, sest teavad, et seal hoolitsetakse nende eest. Hilishommikul läksime hobustega sõitma. Olime oma hobustega rahul, väga hästi välja õpetatud olid, kui natuke müksasid, siis liikusid kiiremini, kui vasakule või paremale ratsmeid kallutasid, liikusid kohe sinnapoole. Eriti rõõmus oli Lauri. Ainult lõpus lasime neil natuke puulehti süüa. Põhimõtteliselt jalutasid hobused mäest alla, mööda jõge natuke edasi ja siis mäest jälle üles. Väga ei tahtnud neid kiirendada, sest tundus, et sellisel maastikul (killustikul) on neil eriti ebamugav liikuda. Aga minu hobune võimalusel tahtis kohe natuke kiirendada, kui maapind tasasem ja killustikku vähem.

Pärast ratsutamist läksime seikluskaabliga sõitma. See koosnes viiest kuni 400m sõidust. Päris õudne oli kõrgele torni ronida, et seal siis ennast liuglema lasta. Esimesel korral olin veidi hirmunult liuglemas enne, kui arugi sain, et mind juba lahti lasti. Korra läks kiiver vastu kaablit ka, nii et edaspidi hoidsin rohkem eemale. Teine oli 400m kaabel, aga seda me ette ei teadnud ja üllatus oli päris suur, kui metsast läbi sõites avanes järsku eriti pikk teekond üle teede ja majakatuste. Kolmanda ajal hakkas äike müristama, natuke jube oli sõita, kui järsku kõik valgeks läks ja müristas. Tunne oli, et äkki lööb kaablisse minu ees. Selgelt märjaks saime alles viimase kaabli ajal. Meie jäime autot ootama, mis meid ööbimiskohta tagasi viiks, teised grupis olnud läksid edasi metsa alla zipliningut tegema. Me ei kadestanud neid, sest tundus, et saime täitsa õigel ajal lõpetatud. Üks tüdruk vist loobus ka poole peal ja tuli koos meiega auto peale. Jäime rahule, küllap mina rohkem, sest minu jaoks oli see esmakordne.

Tavapärane nädal: töö ja trenn. Mina käisin lõpuks nädala keskel üle tee asuva turu peal, mis on avatud kl 6-12 ja kl 21-00. Ei tea, kas tõesti teevad õhtul pimedas turu uuesti lahti, aga ei saa ka kontrollida, sest juba lähme magama sel ajal. 😊 Natuke enne kl 12 olid vaid vähesed müüjad jäänud, aga piisavalt, et saada kõik vajalikud juurviljad-puuviljad. Ostsin ühe ananassi ja teine anti kauba peale. Avokaadosid ostes küsiti, millal söömiseks, kas täna? Ma ütlesin, et nädalaks, aga müüa kuulis, et homseks. Eks semana ja mañana ongi sarnased.

Reede ei olnud hea päev. Esiteks avastasin mina lendude seisu kontrollides, et esimene osa meie lennust ehk San Jose-Mexico City on tühistatud. Lisaks ütles u poole tööpäeva peal Lauri arvuti üles pärast järjekordset elektrikatkestust. Lauri oli päris löödud. Käisime kasutatud arvuteid vaatamas, aga ei suutnud otsustada, milline variant on kõige mõistlikum. Nädalavahetuseks San Josesse jääda otsustasime juba enne arvuti äpardust, lootsime muuseumidesse minna, aga lisaks sellele, et laupäeval ajaliselt ei oleks jõudnud, avastasime, et muuseumid on nädalavahetusel kinni. Nii et tuleb millalgi nädala sees pärast tööpäeva lõppu kiirustada, sest siin on muuseumid avatud vaid kl 16.30ni. Ainult töötud ja meiesugused lõokesed saavadki muuseumisse praegu minna.

Laupäev algas hommikul kl 9 päevitamisega basseini ääres, ilm oli ilus ja tunniga saime mõlemad kergelt punaseks. Mina vaatasin laupäeva hommikul välja mitu kohta, kust kingitusi ja muud osta, aga, nagu kartsin, kõik kohad olid kinni. Kuna siin tõmmatakse sulgemise puhul poodidele jm-le ette nn alumiiniumkardinad, siis on raske aru saada, kas ja kus üldse mingi kohta asub ning kas ta on kinni just konkreetselt kellajal/päeval või üldse täitsa kinni, nt pankrotti läinud. Vähemasti sain näha linna erinevaid piirkondi ja kõndida jalad rakku. Poolkogemata juhtusin tagasiteel käsitööturule, kus siis mõnuga pikalt asju vaatasin, nii palju kui veel jõudu oli, ja lõpuks ühtteist ka ostsin. San Jose linnaruum on hästi kaootiline, kesklinna osa on üsna šopinguhõnguline, pigem suur ja päris palju on ka vaid kõndimiseks mõeldud tänavaid. Aga sattusin ka hipsterite kohvikute-baaride kanti rongirööbaste lähedal elumajade vahel. Tundub, et hipsteridel on mingi värk nende rongirööbastega. Nt oli seal kolm Lolita nimelist kohvkikut-poodi peaaegu järjest. Kui otsida endale elukohta, siis tuleb tõesti käia mööda linna ja vaadata, milline kant kuidas tundub, sest muidu võib lihtsasti mööda panna ja juhtuda päris imelikku kanti elama. Kõige hoogsamad olid juuksurid, mis on avatud vaid nädalavahetustel: paksult täis, muusika tümpsus, inimesed seisid sabas ja lobisesid nagu baaris.

Lauri eesmärgiks oli leida arvuti Facebooki market place’st. Kirjutas päris mitmele ja lõpuks ostis u 300 euroga ühelt naispiloodilt hea hinnaga heade näitajatega arvutikasti. Tico kodu olevat olnud väga tühi. Esialgu on plaan väärtuslikumad jupid arvutist kaasa pakkida või proovida seda vahetult enne minekut siin kohapeal edasi müüa.

Meie päris mitmeid linna peale minekuid on vihm kaaperdanud, sestap otsustasime, et aitab. Tuleb vihmavari osta. Esimese vihmavarju ostsin laupäeval šoppama minnes. Kuna kohe-kohe hakkas sadama, läksin seda ostma esimesest poest, kus need nähtaval olid. Poemüüja suutis esimest vihmavarju demonstreerides selle kohe ära lõhkuda. Päris naljakas oli, kuigi ta ei pidanud seda millekski, pani lihtsalt kõrvale ja näitas järgmist. Kui vihma poleks sadama hakanud, oleks v-o selle sinnapaika jätnud, aga pidin leppima keskpärasega, millel juba 500 m! hiljem tuli käepide küljest ära. Õnneks see käiski lihtsalt ära ja tagasi.

Esmaspäeval läksin põhjaliku eeltöö tulemusena kohaliku vihmavarju firma Rego esinduskauplusse. Seal oli igasuguseid vihmavarje igasuguse tegumoe ja värviga, sh palju erinevaid kirjusid. Üks, mis mulle kohe silma jäi, oli kahjuks pikka varrega, mis pagasisse ära ei mahu. Siiani mõlgub meeles. Kui oleks saanud rahulikult sobrada ja huvipakkuvamad varje lahti teha, oleks täitsa mõnus olnud, aga paraku olid nad kõik leti taga. Ja selle peale ei olnud ma mõelnud, kuidas hispaania keeles erinevaid vihmavarju omadusi seletada. Nii ma siis kehakeeles seletasin, et näidake seda ja seda ja proovisin nende küsimustest ja kommentaaridest aru saada. Vahepeal sain, vahepeal ei saanud. Ostsin endale kärbseseente ja rebastega ja Laurile hästi suure sinise (aga väikseks kokku käiva) vihmavarju. Kogu selle möllu keskel avastasin makstes, et mu telefon on kadunud. Kerge paanika! Kas ma kojugi oskan minna?! Õnneks tuli telefon välja nende kassast – keegi kiire oli märganud letile unustatud telefoni ja selle kindlasse kohta pistnud.

Pühapäeval tegime ära ESTA avaldused, et USAsse saada. Lubati, et 72 tunniga kinnitatakse, aga juba  15 minutit pärast avalduste esitamist tuli kinnitus. Kena! Tahavad meid USAsse. Julgeme seega USA kaudu piletid osta, kui asi jõuab kord sinnamaale.

Tore on, et oleme leidnud mõned lemmiksöögikohad, kust tellida, nt üks hea india söögi koht ja Papa Johni pitsa. Tõenäoliselt hakkame neid igatsema. Kuigi üldiselt me kohalikku söögikultuuri kõige huvitavamaks ei pea, on vahetevahel meil isegi gallo pinto isu.  

Tuli veel meelde, et tõenäoliselt nelipühade puhul olid pühapäeval, 31. mail enamike ristide külge kinnitatud valged linad/sallid.

Reede pärastlõunal rentisime auto, et sõita Arenali kanti. Sõit jäi pimeda peale ja oli üsna sürreaalne kohati, eriti kuna pimedas ja vihmas konditsioneeritud autos sõites on lihtne ära unustada, et väljas ei ole kõle sügis, vaid soe vihmahooaja õhtu. Kulgesime läbi mägede ja siis pikkade tänavate-teede, kus elu täitsa käis. Inimesed tähistasid reede õhtut. Ööbisime korteris, kus oleks esialgse plaani järgi pidanud ööbima aprilli alguses.

Laupäeval kl 7.30 võttis meid auto peale kohalik giid Jason (siinsetel kohalikel ongi paljudel sellised nimed, nt Wilson on ka väga tavaline nimi). Olime ainus auto päris suures parklas. Matka lõppedes oli parklas juba kümme autot. Pärast Arenali rahvuspargis matkamist sõitsime natuke teise kanti ja kõndisime Arenali järve poolsaare otsa. Giid oli rõõmus, et saab üle pika aja oma päristööd teha, olime tal peaaegu üle kolme kuu esimesed kliendid. Nägime ja kuulsime igasugu sulelisi ja karvaseid, sh neid, keda enne polnud näinud. Lauri ei pannud küll pekaarisid ehk metssea taolisi loomi ja aguutit tähele, aga see-eest märkas kameeleoni laadset olendit. Nägime rohelisi väga hästi ennast peitvaid papagoisid, korduvalt kalkuni laadseid linde, kes proovisid meie eest ära joosta, aga lõpuks andsid alla ja hüppasid põõsasse, ja väga palju teisi linde.  Vaated olid kenad ja kogu Arenali kant oli soojem, kui ootasime – selline Jaco ja San Jose vahepealne.

Järve me ujuma ei läinud, kuigi giid väitis, et silt „ettevaatust, krokodillid“ on pandud vaid selleks, et inimesed ei läheks rahvuspargis ujuma – üksikud kaimanid on pigem jõepoolses osas ning inimesi nagunii ei ründa. Lihtsalt pärast hommikusi banaane ja viit tundi matka oli kõht nii tühi, et kibelesime sööma. La Fortunas söögi leidmine nii lihtne ei olnud, peaaegu kõik restoranid olid kinni. Õnneks teadis giid sõpra, kel korralik söögikoht. Ta aitas meil söögi ära tellida ja tund ja natuke hiljem oligi söök kohal. Õhtul tegime korra minitiiru linnakese peal, ja jälle see imelik tunne: kuna vara läheb pimedaks ja tänavalgustus on pigem olematu, siis tundub kl 19 olevat juba südaöö, samas on väga soe.

Lauri uuris giidilt, et kuidas on erinevate rahvustega koos töötada, kas arvas, et hispaanlased ja mehhiklased on kõige keerulisemad tema jaoks, sest hispaanlased vinguvad ja kaeblevad 😊 ning nende hispaania keele kasutus on kohalike jaoks ebaviisakas, mehhiklased arvavad aga, et nad on teistest paremad ja suhtuvad kohalikesse üleolevalt. Tundub, et mingi värk sellega on, et teisi hispaaniakeelseid armastatakse vähem või antakse neile vähem andeks. Peale Kesk-Ameerika pidi ticode jaoks sihtkoht nr üks olema USA – et erinev siinsest ja arenenum. Ma arvasin, et äkki soodsad lennud ka.

Arenali vulkaan oli ka võimas ja lahe oli see, kuidas üks hetk oli see hästi näha ja järgmine hetk täiesti pilvedesse mähkunud, nii et ei usuks, et seal midagi on, kui ei teaks. Vulkaan paistis või siis ei paistnud ka meie magamistoast.

Pühapäeva hommikul ärkasime oma tavapärasel tööpäeva ajal ning läksime Mistico rippuvate sildade parki jalutama. Vihm oli vist vahetult enne meie ärkamist lõppenud, kõik oli märg, õhk värske ja päike just tõusnud. Olime mõistagi jälle esimene auto ja parklas asjatas coati (pesukaru tüüpi tegelene), kes ei lasknud ennast meid üldse häirida. Jalutasime mõnuga paar tundi, džungel me all ja kohal päikest varjamas, ja sõime hommikust kohalikus restoranis. Park oli selline mõnus koht, kus raamatugagi ennast näiteks mõneks ajaks unustada või siis teha selline värskendav jalutuskäik pärast hommikusööki ja/või enne tööle asumist.

Teel tagasi La Fortunasse otsustasime natuke reegleid rikkuda, astusime keelulintidest mööda ja ronisime jalgupidi (sest ujumisriideid polnud kaasas) kuumaveeallikasse/jõkke. Päris mõnus soe ligunemine jalgadele. Tagasiteel märkas Lauri ATV silti, aga selle asemel avastasime hoopis suure suveniiripoe, kust leidsin ühtteist sobilikku emale, Pärtlile ja ehk veel kellelegi teisele. Eriti tore oli, et sularahas makstes oli kõik poole soodsam. Tavaliselt me küll maksame siin üsna viksilt kaardiga ja makse, aga sel hetkel tundus see pakkumine liiga hea, et mitte kasutada. Tagasitee San Josesse oli ka kena, Laurile meeldis loodus tee peal siin nähtust isegi kõige enam – vähem võsa ja džunglit, rohkem kasvandusi. 

Miks San Joses on mugav elada lisaks sellele, et külmkapp töötab ja autorent on soodsam? Lisaks sellele, et me kõrval on suur turg, kuhu loodan lähipäevil jõuda, on restoranide ja seetõttu nii väljas söömise kui ka koju tellimise valik oluliselt laiem. Lisaks vanale armsale Papa Johni pitsale oleme juba mehhiko ja india kööki proovinud. Näis, kas jõuame kunagi ka selleni, et kohalik gruusia-vene-ida-euroopa koht ära proovida.

Oleme käinud paar korda nüüdseks siin kohalikus jõusaalis. Üsna pisike ja palav, aga Lauri ütles, et kõik vajaliku saab tehtud. Ainult häda on selles, et kuna maksimaalselt tunni saab seal olla, kui ennast väga täpselt ajastada, siis saab Lauri kiiruga 2/3 oma kavast tehtud ja mina olen esialgu keskendunud rohkem jooksulindile ja vähem jõuharjutustele. Aga pole viga, kohalik ingliskeelne valvu r juba kohe ütles meile täna väljasõidult tagasi tulles, et uue jõusaali kava on olemas, nii et saime ennast esmaspäevaks kohe kenasti kirja panna.

Kuna turistide sissesõidukeeldu pikendati (aga mingil põhjusel vaid kaks nädalat korraga ehk siis 30. juunini), on seis meie 21. juuni lennuga kahtlane. Seetõttu hakkas meile silma pakkumine, kus otsiti lisareisijaid venelaste ja ukrainlaste erakorralisele lennule eratšarteriga Mehhikosse ja sealt edasi Euroopasse mõne tavalennuga. Tšarterlend maksaks kaheksale inimesele näkku 2000, kui me ka ühineks, siis v-o 1600 näkku. Kuigi mõte vennasrahvastega eralennust kõlab intrigeerivalt, jätame selle vist seekord vahele, seda enam, et nad planeerivad seda juba 4. juuni kandis. Me v-o ei tea selleks ajaks sedagi, kas meie lend toimub või mitte. Esialgu veel näitab süsteemis, et lend toimub ja KLM pole midagi kostnud mu küsimusele peale. Peale selle muidugi, et nad on väga hõivatud. Lisaks oleme ka Facebooki grupis „Union of all stranded Europeans in Central America“, kus arutatakse erinevaid viise, kas ja kuidas saab Euroopasse, ning planeeritakse ühist erilendu juuni kesksel. Hoiame silmad ja kõrvad lahti, et kõige hiljem siiski juuni lõpus tagasi saada.

Costa Rica eesrindlikkusest nii palju, et lisaks seni edukale viirusevastasele võitlusele saavad siin samasoolised ametlikult abielluda alates 26. maist.

Võtsime ennast eelmise nädala esmaspäeva õhtul kokku ja käisime vaatamas ühte kohta Manuel Antonios, ühte seal lähedal Quepos ja ühte Jaco kõrval Herraduras. Ilm oli vihmane ja Manuel Antonio rand oli küll endiselt ilus, aga kant väga tühi. Queposes oli rohkem liikumist ja seal suhteliselt linna ääres vaatasime lausa nelja korterit ühe puhkemaja üheksast korterist. Päris lahe ja kergelt suursuguse mahajäetud koha hõng oli. Herradura korteri näitaja rääkis ainult hispaania keelt ning ei reageerinud kõige kiiremini, mistõttu õnnestus sellele napilt lõpuks pilk peale visata. Pärast mõningat mõtlemist jõudsime järeldusele, et Quepose oma oli kõige parem (kuigi stiili poolest senistest erinev), aga samas tekkis tunne, et oleme uutest kohtadest maru väsinud, ja äkki läheks tagasi San Jose kanti. Aga siis vahelduseks rohkem linna, mitte kahe linna vahele. Broneerisime uue korteri põrsana kotis, sest korteri vaatamiseks ei olnud ei aega ega jõudu.

Reede hommikuks kl 7 tekitasime endale vaba aja tööarutelude vahele, et käia korra ookeanis ujumas. Päris palju rahvast oli – surfareid, jooksjaid, koertega jalutajaid ja isegi niisama peesitajaid, kuigi seaduse järgi vist ei tohiks rannas niisama istuda. Siin ookeani puhul väga ujumisest ei tasu muidugi rääkida, pigem selline lainetega kaklemine. Aga tundus, et varahommik ongi hea aeg rannas olemiseks, sest päike veel ei kõrveta. Oli tore, aga kogemus näitab, et selle aja leidmiseks peab palju vaeva nägema. Seega tehtud!

Laupäeval jätsime oma Jacoga hüvasti ja saabusime uude kohta San Joses. Korter asub päris suures majas pikkade ja kitsaste koridoridega. Rõdu vm sarnast kahjuks ei ole ning enda 6.korruselt näeme ainult diagonaalis ühele ja teisele poole vaadates linna, aga mis seal siis ikka. Sarnaselt teistele kortermajadele osutus sisse saamine huvitavaks, kuigi vist iga kord läheb check-in natuke libedamalt. Paluti autogaraaži juurest auto eemale tagurdada vaid selleks, et see kohe tagasi samasse kohta juhatada. Ei mõista nende loogikat, aga vähemalt kutsutakse meid nähes alati kohe üks inglise keelt kõnelev töötaja kohale, kelle nägu juba tuttav.

Eile päeval mõtlesime, et lähme suurde kaubanduskeskusesse, kus saab midagi süüa, Lauri juuksuris käia ja niisama vahelduseks poodelda. Keskuse ukse peal kraaditi meid esmakordselt ja minult küsiti, et kuhu lähen. Kui ütlesin, et lähme sööma, öeldi okei, aga pärast joosti järele ja öeldi, et kogu restoranide alla on kinni. Olime tähele pannud jah, et juuksur oli lahti ja toidupood, ja see oli ka enam-vähem kõik. Igatahes meie kõige olulisem missioon – Lauri pikad lokid maga lõigata – õnnestus suurepäraselt. Mina tegin aega parajaks, valides peenest toidupoest sööki, mis nõuab külmkappi – luksus, mida meil ei ole olnud juba mitu nädalat. Juust, pepperoni, jogurt, einoh, täitsa inimese tunne tekkis.

Täna käisime basseinis, homme lähme jõusaali. Süsteem on selline, et kes ees, see mees. Esmaspäeva hommikuti saab ennast kirja panna ja ainult ühe aja nii jõusaali kui ka basseini. Kui ära käid, saad järgmise panna (juhul, kui nimekiri juba täis ei ole). Bassein oli pisike, mina viitsisin 20 minutit ujuda, Lauri piirdus minutiga ja lootis pilvede taha varjuva päikese käes ennast soojendada. Me juba kahtlustame, et mil iganes me tagasi tuleme, lõpuks oleme keskmisest eestlasest valgemad. Eks see päikese tabamine on õnnemäng, sest igal pärastlõunal sajab, ja tihti on juba hommikul pilvine. Jõusaali lastakse ainult ühe korteri elanikud korraga, nii et tõenäoliselt on see päris pisike. Ei kujuta ette, kui paljud üle 300 korteriga majast üldse üritavad jõusaali jõuda.

Täna kasutasime ka suure linna võimalust väljas süüa, me isegi ei mäleta, millal me seda viimati tegime. Igatahes läksime pool kilomeetri kaugusel olevasse Mehhiko kohta. Koht oli tühi, mis on muidugi tavaline, ja teenindaja kuidagi flegmaatiline, aga muidu polnud viga. Saime kõhud korralikult täis ja jõudsime isegi enne vihma koju tagasi. Loodame, et lähiajal saame ennast nii inimesena tunda, et üle pika aja ühe ööbimisega väljasõidu ka teha.

Kuigi valitsuse nn siseturismi käima lükkamise plaan on vist üldiselt leidnud rohkem kriitikuid kui rahul olijaid, sh meile näol, siis otsus 2020-2021 paljud pühad teistelt nädalapäevadelt reedele tõsta on küll tore. Kuigi arutleti, mis tunne see on, kui iseseisvumispäev on järsku teisel kuupäeval, aga võib-olla saab nii lihtsalt kaks korda tähistada. 😊