Kats ja Lauri Costa Ricas

Lauri sünnipäev möödus rahulikult. Päeval nägi fotot oma kingist, mis võimaldab naasta oma pikaajalise unistuse juurde ja puurida (ükskõik mida). Oli väga rõõmus. Sünnipäeva eelkingituse ehk firmapesu sai ta kätte nädal enne, kui käisime kiiresti enda eelmisesse elukohta unustatud magnetite järel ja ühtlasi hüppasime korraks poest läbi. Lauri oli ka tubli ja käis sünnipäeva puhul üle pika aja siinses jõusaalis, mis on avatud 25% täituvusega ja eelbroneeringu korras. Oli ka väga rahul. Ja õhtuks tõin mina linna pealt meile sushi ja churrod. Tagasihoidlik, aga tore.

Muidu oleme viimasel ajal olnud veel enam töölainel ja kindlasti osaliselt selle tulemusena veetis Lauri eelmise nädalavahetuse suures osas magades ja mina rõdu peal lugedes, võimalikult vähe liigutades, et palav ei hakkaks, ning õue peal kõndides. Minul oli sel nädalal ettekanne, aga nagu ikka, ükskõik, kui palju sa ette valmistad, tehnika leiab ikka oma mooduse alt vedamiseks. Vaatasin kõik üle, kuidas ja kust täpselt käib, erinevaid slaidide jagamise ja print screeni võimalusi jne. Lõpuks tuli välja, et minu videot süsteem ei näidanud ja slaide ei saanud jagada (saatsin koosoleku juhatajale, kes siis vahetas neid). Tahtsin teha ka nn lähetuse tõestuseks kena print screen’i, kus oleks peal kõik osalejad ja minu slaidid, aga parim, mis sain, oli suurelt minu slaidid ja koosoleku juhataja väike pilt kõrval. Mnjaa. Ostsime lõpuks ka maskid, igaks juhuks või juhuks, kui ilma kuskile ei saa. Need on bikiinipoest, aga see-eest korduvkasutatavad.

Kui mitte miski muu, siis loodus ikka rõõmustab siin. Täna proovis üks väike lind rõdu laualt meie asju varastada, aga jõud ei käinud üle ja leppis lõpuks rõdult leitud kõrrega.

Ühtlasi on vist sisalike poegimisperiood, sest oleme enda korterist avastanud paar korda ühe u porikärbse suuruse sisaliku ja ühe 10 cm pikkuse. Väga armsad on. Rõdu peal on neid veel rohkem, tihti päris mitu tükki, eriti varaõhtul. Suured on vist targemad või ei viitsi üles ronida või ei mahu ukse alt läbi, väiksed aga jõuavad igale poole. Tõenäoliselt oleme seda ühte näpupikkust mitu korda näinud. Täna nägin lõpuks jälle ja sain ta pildile ja filmile. Küll väga tagasihoidlike vahenditega. Mõtlesin, et äkki ta on meie korterisse kinni jäänud ja talle meeldiks siiski väljas olla. Tegin talle rõduukse lahti ja mõne aja pärast ta roniski välja ja hakkas esimese asjana rõdu põrandale kogunenud vihmavett limpsima. Armas. Veel mõni pilt ja video: https://photos.app.goo.gl/PgZ4bws6yXjzYvq58.

Eile sõitsime Tamarindosse ja tagasi uue elukoha otsingul. Olime kokku leppinud kolme inimesega kokku nelja koha vaatamise. Edasi-tagasi sõidu peale läks juba 7-8 tundi. Tee Tamarindosse meenutas natuke Mehhikot – oli kuivem ja rohkem platood ja põõsaid kui džunglit ja rantšosid. Kohalike majad oli siiski natuke kenamad kui Mehhiko äärekülades. Aga see selleks. Midagi muud uut väga ei olnud. Tundus samasugune  nagu praeguses kohas või lahjem. Lisaks ei suutnud me otsustada, kumb kahest esimesena nähtud korterist on parem. Üks oli töötamiseks ja sisu poolest mõnusam, teine parema asukohaga. Kolmas koht oleks olnud päris lahe, kui oleks lühemalt peatunud – sisuliselt oleks koos elanud slovaki-kanadaprantslase paariga, kes oleks head toitu teinud ja kus Lauri oleks saanud kaasa lüüa terrassi ehitamisel. Aga arvestades seda, et me tõenäoliselt kõige suurema osa ajast teeme tööd, ei sobinud see ideaalselt. Ja neljas koht oli laheda väliterrassi ja võrkkiigega, ühtlasi oleks saanud ümbruses olevate sõbralike ticodega suhelda, aga maja sisemus oli hämar ja ei töötamiseks ega niisama elamiseks mugav.  

Tagasitee kujunes seaduskuulekate kodanikena, õigemini küll turistidena, ajaga võidu sõitmiseks, et kl 19  kodus olla. Lõpuks jõudsime 10 minutit pärast kl 19 koju, sest veoautod armastavad siin aeglaselt sõita. Ei ole kindel, kas sunnitult või lihtsalt ettevaatlikkusest. Igatahes oli viimastel mõnekümnel kilomeetril lisaks meile terve hunnik teisi sõiduautosid suurte veoautode taga pidevalt kinni. Õnneks politsei ehk ei hakka üle reageerima ning tee trahvi loetud minutitel pärast kl 19. Paar minutit pärast kl 19 igatahes sõitis üks politsei vastassuunast vastu meie autorongile ja ei teinud teist nägugi. Kena. Samas lugesin, et viimase paari kuu jooksul on 13 000 juhilt ajutiselt auto numbrimärk ära võetud, seega ei tea midagi.   Teel tagasi otsustasime lõpuks, et kuna tegelikult ükski nähtud korteritest meid ei kõnetanud ja kogu see kant ka mitte, siis otsime edasi lähemalt. Siit ka moraal, et mõnikord tasub oma sisetunnet usaldada – mis küll, tõsi, guugeldamise tulemusel oli tekkinud. Aga juba enne Costa Ricasse tulekut teadsin oma peas, et see kant ei ole tingimata nii väga kohustuslik külastamiskoht. Vaatamata sellele või just seetõttu, et see on ameeriklaste meelispaik. Üks rand, mis nägime, oli küll ehk kõige mõnusam siin nähtutest ehk siis heleda liiva ja rahuliku veega, aga arvestades, et siin ainus variant randa saada on teha esimese paari töötunni järel kiire supluspaus, siis ei ole see rand nii või teisiti keskne. Lauri oli siiski optimistlik, et vähemalt sõitsime ringi ja nägime koha ära. Ja eks me nüüd nädal aega saame proovida, kas mõni hommik enne kl 8 õnnestub ookeanisse ujuma jõuda. Homme saame kasu ka uuest autopiirangu leevendusest, mis lubab nädala sees kl 22ni sõita ja lähme vaatame mõned potentsiaalsed kohad õhtul üle. Äkki läheb õnneks.

Viimaks ka viiruse uudistest. Vahepeal oli pikalt siin viiruse ohvreid 6, aga järsku viimase mõne päevaga on kokku 10. Kinnitatud juhtumeid on viimastel päevadel ka pigem 10 ringis, sh lähevad ka mitmed Hispaaniast päästelennuga tulnud ja immigrantide kinnipidamiskeskuses lahvatanud viiruselevik. Muidu veel rahulik. Samas oli paljudele kohalikele ja kindlasti ka meile suureks pettumuseks kauaoodatud piirangute leevendamise ja kodumaise turismi käimapaneku plaan, mis avaldati eelmisel esmaspäeval. Ja mille tulemusel saab küll paljudesse rahvusparkidesse (mis on hea, kuigi vaid 50% täituvusega, mis võib ka omakorda hea olla😊) ja tööpäeviti võib autoga sõita kl 22ni, aga muus osas suuri muutuseid ei ole. Randu ei avata (v.a kl 5-8 tööpäeviti, mil nüüd võib rannas käia) enne juuli keskpaika-augustit kõige optimistikuma plaani järgi, mis tähendab, et kui kõigepealt siseturism, siis välisturism – eee –, jutud käivad, et äkki novembris või detsembris. Kui turiste ei lasta sisse, siis regulaarlennud ei alusta ja meie peaksime siia jääma detsembrini?! Igatahes suhtlesime juba Euroopa Liidu siinse asjuri vms-ga (kuhu meid suunas Saksamaa esindaja) ja ilmutasime huvi potentsiaalsete päästelendude osas, sest kuigi meil on hetkel Mehhiko-Prantsusmaa kaudu piletid 21. juuniks olemas, on väga tõenäoline, et need tühistatakse, kui tõenäoliselt pikendatakse turistikeeldu 15. juunist edasi.

Jutud käivad, et turistikeeldu pikendatakse ikka ja jälle eelkõige nende nikaraagualaste pärast, sest seal olevat seis vilets (kuigi mõned räägivad vastupidist – ei tea veel, kumb on või kas mõlemad on valeinfo). Sealt tulevaid veokijuhtegi ei lasta enne riiki sisse, kui viirusetest on negatiivne. Mõni arvab ka, et kardetakse ameeriklasi, kes hakkavad haigetena koha siia lendama, aga kahtlustan, et Nicaragua jutt vastab rohkem tõele. Lahendus oleks muidugi keelata nende riiki sisenemine, aga teisi turiste avasüli vastu võtta, aga küllap Costa Rica valitsus-president on diplomaatilisem ning erinevalt mõnest teisest ei taha (naaber)riikidega suhteid rikkuda.

Lauri laenutas neljapäeval auto, et saaksime nädalavahetuse mingitel päevadel natuke läheduses ringi vaadata. Neljapäeval sõitsime kõrvalasulasse-randa Herradurasse. Lisaks toidupoe külastusele viskasime pilgu peale ka rannale. Rahvast tundus natuke Jacost enam ranna kandis aega veetvat, aga muidu oli rand vähem mõnulemiseks ja rohkem purjekate jaoks mõeldud .

Reedel sõitsime natuke kaugemale (sest võis) matkaradu otsima. Sõime klassikalise pinto gallo hommikusöögi ühes tee peale jäävas asulas ning sõitsime rohkem sisemaale mägedesse. Sõit oli ilus ning ühes suvalises külakeses oli lahti kohvik, kust haarasime kohvi. Selline väga klassikaline koht, kus taustaks oli hispaaniakeelne seebiooper (telekast). Lõpuks soovitud kohta jõudes avastasime, et rahvuspark on suure värava tagas ja kõik matkarajad algavad selle seest. Väljaspool ei oleks olnud võimalik matkata mujal kui autoteel, vastasel juhul oleks kohe džunglisse või mäest alla kukkunud või mõlemat. Natuke kurb oli, aga sõita oli ka tore. Valisime tagasiteeks teise kodulinna suunas mineva tee ja muuhulgas sõitsime suvalisse hoovi mäe otsas, sest arvasime, et tegemist on avatud turistikohaga. Ütleme nii, et Google maps ei näita alati päris tõtt ja me tagurdasime rõõmsate kohalike nähes sama targalt tagasi.

Küll aga jäi meie teele avatud liblikafarm, kus omanik nõustus meile väikese tuuri tegema; küllap seda enam, et olime esimesed külastajad üle pooleteise kuu. Tegemist oli ameeriklasega, kes oli neli aastat tagasi endale selle maa ostnud, hakanud istutama kõikvõimalikke eksootilisi puid ja taimi, et meelitada kohale liblikaid ja et lihtsalt puuvilju käe pärast oleks. Liblika võrkkasvuhoones (vist u nii oleks seda õige nimetada) oli palav, palju taimi ja liblikaid. Saime teada, et igal liblikasordil on oma taim, kuhu ta muneb ja mida tema tõugud söövad, ja seejuures võivad nad eelistada vaid noori või vanu lehti. Ning igal tõugul on erinevad tehnikad, kuidas ennast peita või teisi eemale peletada. Me küll kumbki ei ole erilised liblikainimesed, aga vähemalt üks lisategevus lisaks ilusate vaadete nautimisele. Saime kaasa ka marjad, pärast mille söömist pidid kõik asjad magusad tunduma – et laim ja sidrun on magusad ja maasikad nagu suhkruga. Eks anname millalgi teada, kas vastab tõele. Õhtul jõudisme ka Triinu ja Martini pulmapeole Jitsis. Väga efektiivne.

Laupäeval võtsime ette pikema matka Jaco kandis. Lauril sai internet otsa keset Uberi tellimist, aga auto tuli ikka kohale, mistõttu sõitsime kumbki oma Uberiga matka alguspaika, sest noh, vaja kohalikke toetada või midagi. Alustasime samast kohast, kust eelmisel nädalavahetusel, aga valisime pikema tee üle mäe kõrvalasuvasse randa ja tagasi. Kõndisime ligi 2,5 tundi ja u 15 000 sammu, aga palavuse tõttu oli tunne, nagu oleks päevatee läbitud. Kõrvalranda läksime läbi metsa ja rannast tagasi tulime maanteed pidi mööda. Oli ka palju teisi liiklejaid jalgsi ja rattaga. Rattaga oleks see teekond eriti mõnus olnud.

Tee peal nägime rohemusta mürgist konna, mis tundus esmapilgul päikese käes metallroheline, aga siis lähemal vaatlusel oli mustal tausta neoonrohelised triibud. Ei katsunud, sest targad inimesed on õpetanud, et siin ei tasu pisikesi ja värvilisi asju katsuda. Kuigi guugeldades jäi mulje, et ka ülisuured konnad, mida pimeduses päris palju meie oma hoovi peal võib näha, on mürgised. Nii et kõigest tuleb eemale hoida. Hermosa (samanimelisi randu on siinkandis vähemalt kümneid, kui mitte rohkem) randa jõudes proovisime kookoseid kätte saada, aga tulutult. Matka algus- ja lõpppunktis asus kohalik käsitööõlle pruulikoda, mis tundus seda parem valik, et pakuti ka süüa. Lauri jäi enda võileivaga väga rahule, minu oma oli ka päris hea, aga palavus ja külm siider olid söögiisu natuke vähendanud.

Pühapäeval olime tublid, koristasime ja üks tegi süüa ja õhtul tegime väikse tiiru autoga, mõeldes, et vaatame, kuhu matkarajaga ristuv autotee läheb. No kuskile ta kahtlemata läks, aga me pidime ühest mäest üles sõites pärast pikka pingutust alla vanduma, sest auto ei olnud mõeldud nii järsu ja kehva tee jaoks.

Siin on kriis tekitanud juurde päris palju neid, kes tahavad süüa. On nii neid, kes tahavad lihtsalt süüa (või raha, aga tundub, et on tõepoolest rahul söögiga), aga ka neid, kes tahavad selle eest tööd teha. Kahjuks me pole veel välja mõelnud mingit head tööd, mida pakkuda. Eriti Lauri tunneb, et teel Jaco kesklinna saab ta iga kord mitu palvet söögi ostmiseks, mis on natuke väsitav. Lauri ostis isegi ühele nii pirukaid, et endal kõht tühi. Minult pole keegi veel vist midagi tahtnud, v-o selle pärast, et mul kõrvaklapid peas, v-o selle pärast, et nad igasuguste sääraste palvetega, aga muidugi ka kahtlaste asjade müügipakkumistega tülitavad rohkem mehi.

Pärast peaaegu tervet tööpäeva viskasime neljapäeval asjad autosse, sõitsime läbi paarist olulisest kohast, nagu nt peenest kohvipoest, mis paraku oli kinni, ja siis Jacosse. Juba koduseks saanud kohast oli ikka natuke kurb lahkuda, ei olegi seda vaadet ja ei näe enam omaks saanud turvamehi ka. Kui just tagasi ei koli kuu aja pärast muidugi. Nagu ikka venisime siinsel kiirteel aeglaselt – harva saab 100 km/h sõita, pigem 60 m/h. Enne Jacosse jõudmist käisime kohalikus Automercados ehk põhimõtteliselt Costa Rica kõige peenema poeketi poes süüa ostmas. Kuna kartsime, et koos poodi minnes saadetakse üks meist tagasi, tegime nägu, et me teineteist ei tunne, olles enne kokku leppinud, kes mida ostab. Päris naljakas oli poes teineteisest tuima näoga mööda kõndida. Igatahes oli rohkem nn gringosid kui San Jose kandis ja päris paljud kandsid maske, mõned ka kindaid. Endalgi hakkas juba imelik ilma kaitsevarustuseta. Poest kulutasime u sama palju raha, aga Lauri kurvastas, et mina sain päris palju asju, aga tal midagi peale WC-paberi ja juustu eriti ei olnudki. Arvas, et edaspidi pean ikka mina poes käima – saame rohkem kaupa sama hinnaga. 😊 

Esimesed muljed Jacost kinnitavad, et vahelduseks on siin päris tore. Õues on niiske ja palav, nagu hommikune saun Tääksis, arvas Lauri. Juba pärast tõusmist päikesetõusu aegu lahvatas rõduust avades korralik palavus vastu. Toas laseme konditsioneeril võimalikult soojana tuba hoida, et mitte öösel külmetada ja haigeks jääda. Rõdu peal on eriti tore pärast vihma olla, kui on natuke vähem palav. Aga oleme rõdul istudes näinud juba päris mitmeid papagoisid ja koolibreid ja kulle ja palju muid linde. Keegi kirjutas arvustuses, et oli siin tuukaneid näinud, seega äkki on meil ka lootust.

Reedel käisime pärast tööpäeva linna peal uurimas, palju auto rentimise eest ühes või teises kohas tuleks maksta ja ostsime ühest mehhiko kohast quesadillad kaasa. Täitsa head olid. Vihma sadas, aga sõitsime väheke mööda kõrvalisi tänavaid ka, et näha, mis linnas toimub. Üsna vaikne on, mõned poed on lahti, mõned söögikohad on lahti, inimesi on pigem vähe, aga ongi vähem viiruse ohtu.

Laupäeval valisime välja ühe koha linna ääres matkamiseks. Alguses tundus, et lint on ees ja ei tohigi edasi minna, aga kui ümber pöördusime, julgustas kohalik mees, et võib ikka ja minge-minge. Läksimegi siis ja nägime kokkuvõttes rajal ligi viit teist inimest. Tegemist oli sisuliselt džunglirajaga mäe otsa. Palavuse tõttu oli natuke raske, muidu mitte. Kuskil keskel oli üks vaateplatvorm ja täitsa lõpus oli veel uhkem platvorm – mitmekorruseline suurte sammastega jne. Ja vaated olid ilusad.

Raja algust ääristas tore maalingutega müür ja nägime palju sisalikke, iguaane ja lõpuks ka ahviklanni. Piirdusime küllalt lühikese üles-alla kõndimisega (vast paar-kolm kilomeetrit), sest läksime hilishommikul, aga sealkandis peaks olema erinevaid päris mitme kilomeetri pikkuseid radu, seega on veel avastamisrõõmu. Matka lõpetades saime jutule meid alguses teed jätkama julgustanud mehega, kes on giid, tuli välja. Rääkis sellest, kuidas öösel võib seal kõndides puumat kohata ja mida siis teha (ennast tuleb suureks teha ja kõva häält teha, oletan, et Lauril õnnestuks paremini kui mul 😊). Ütles, et viie dollari eest teeb tuuri. Võtsime talt visiitkaardi, kuigi tuuri eest maksaks muidugi rohkem.

Pärast matka võtsime burgerikohast burgeri Laurile ja fish&chipsi mulle, koos jookidega läks arve 50 dollarit! No portsud olid suured ka, aga isegi nii suured, et Lauri arvas, et ta kõht sai nii täis, et enam ei osta kunagi nii suurt burgerit. Igatahes tundub, et keskeltläbi on siin restoranitoit veel hinnalisem kui San Jose kandis. Aga õnneks on köögitarvikuid korteris rohkem kui eelmises kohas, mistõttu võiks kodus söögivalmistamine olla ka mugavam. Nt riiv on olemas ja mitu panni.

Täna käisime jalutasime päeval natuke mööda randa ja tagasi kõndisime läbi linna tänava. Mõni inimene oli rannas, sh istus mingi neljane seltskond rannas, aga üldiselt oli muidugi täitsa tühi.

Rõõmsad oleme ka seetõttu, et saime oma lennufirmalt uued lennupiletid 21. juuniks, ja vaid ühe vahemaandumisega Prantsusmaal. Seega kui kõik läheb hästi, oleme jaaniõhtuks Eestis tagasi.

Üldiselt oleme siin vaikselt olnud ja tööd teinud, nädalavahetusel ka teiste inimestega, siin ja sealpool vett, online-suhelnud. Kolmapäeval läksime uut kodu otsima. Plaanis oli läbi vaadata kolm kohta Grecia kandis ja üks Jacos. Kõigepealt tuli auto rentida. Nagu ikka, oli asjaajamine väga aeglane, kuigi me olime ainsad kliendid ja auto ette broneerinud. Paralleelselt käis suur koristus- ja parandustöö – töömehed ja koristajad asjatasid ümberringi. Kogu parkla ja tegelikult ka kogu maja ümbrus oli paksult täis autosid, u 5 cm vahega. Ei kujuta ette, kuidas nad sealt autosid välja saavad ja kus nad tagastatud autosid puhastavad. Kuna nad ei viitsinud meie hinnaklassi autot välja ajama hakata, saime esimeses reas oleva kallima auto ilma juurde maksmata. Kena.  

Kõigepealt käisime vaatamas Grecia linnakeses ühe hollandi proua korterit. Täitsa tore, eriti rõdu osa, aga natuke suur ja pime. Maja ees oli klassikaline trellitatud osa, kus oli ka siinne tavaline viis jõudeoleku veetmiseks – pink istumiseks maja ja trellide vahel. Ei tea küll, miks peaks keegi seal tänavapoolses kitsas osas pingil istuma, kui on suur rõdu teisel pool, aga v-o on selles midagi võluvat. Seejärel võtsime peale järgmise koha omaniku ja sõitsime 10 minutit linnast välja. Iseenesest tore kodu, kus jällegi rõdu oli mõnus, koos vaatega kohvikasvanduse mägedele, aga koht oli jällegi suur (seejuures oli peamises magamistoas kolm voodit). Lisaks oli viimased paar minutit tee sinna ikka täiesti künklik ja vihma tulles tõenäoliselt ka raskesti läbitav ning koht tundus natuke liiga kaugel kõigest. Sama oli kolmanda kohaga, mis oli u 20 minutit edasi mäe otsas, kust vaade oli ilus, aga muidu selline suur ja kõle. Tundub, et siin Costa Ricas kahetoalisi kortereid eriti ei tunnistata, ikka pigem 3-4 tuba ja seejuures vanemates majades mitte väikesed toad. Aga igatahes sai hea ülevaate kohalikest eluruumidest.

Viimane koht asus kaugemal ja oli sarnasem meie praeguse elukohaga selles mõttes, et uuem ja turvameestega. Kui kohale jõudsime, ei olnud korteriomanik meie tulekust veel teada andnud, mistõttu jäime väravas tobedasse olukorda, aga õnneks laekus info valvuritele sel ajal, kui me kiiresti süüa võtsime. Korter oli üldiselt kena sisustusega, rõdu natuke väiksevõitu, vaatega otse džunglisse ja konditsioneeri sisse lülitamata maru palav.

Sõitsime tagasi ja mõtlesime/arutasime, laias laastus kuni järgmise päevani, kuigi tõele au andes, aimasin ma juba sinna viimasesse kohta sõites, et Lauri tahaks kindlasti Jacosse. Et ookeani lähedus ja puha, kuigi jumal teab, kas ja millal randa lubatakse. Kaalusime siis variante ja mitte väga endalikult natuke tingisime ja otsustasime Jaco kasuks. Vähemalt saab kõndida igale poole mugavalt, kui isegi palju kohti lahti ei ole, ja mingi vaheldus. Teistele oli maru raske ära öelda, eriti kahele, kes olid kõige vastutulelikumad ja sõbralikumad olnud, aga õnneks vastasid nad üsna rõõmsa-viisaka kirjaga, nii et nüüd on juba süda rahul.

Autot tagastades oli autorent, mis on tavapäraselt vähemalt kl 22ni lahti, juba kinni pandud, nii et Lauri pidi järgmisel hommikul auto tagasi viima. Käisime kiiresti kohalikust poest läbi enne liikumiskeelu kellaaja saabumist kl 19 ja oligi päev õhtus. 

Enne veel, kui Semana santa läbi sai, anti teada uutest piirangutest. Kohati võib neid piiranguid mõista ja nad tõepoolest vähendavad liikumist, aga mõned on ka täitsa jaburad ja justkui mõeldud inimeste eksitamiseks. Nimelt esialgu kuni 1. maini tohib nädalavahetuseti kl 5-19 sõita vaid söögipoodi, apteeki jms ülivajalikku kohta, seejuures võivad ühel päeval liikuda paaris ja teisel paaritu lõpuga numbrimärgid. No olgu, hoiab ära igasuguse potentsiaalse siseturismi. Samas kurb, et ei saa nt ühepäevast metsamatka teha vm, võiks ju olla tervislik. Samas nädala sees võib sõita kl 5-19 ükskõik kuhu, aga igal nädalapäeval on kahe numbrimärgi lõpuga autodel liikumine keelatud. Ehk siis täpselt vastupidi Semana santale, kui vaid 20% autodest võis liikuda igal päeval. No ei saa aru, mis muud mõtet sel liikluse piiramisel 80%ni on, kui rahva segadusse ajamine. Nagu selline bingo juba. Lisaks tuleb tõdeda, et see Semana santa vaiksus hakkas kõigile inimestele vist piiravalt mõjuma. Esmaspäeva hommikul oli maantee harjumatult autosid täis ja päeva jooksul ilmusid uudistesse ja sotsiaalmeediasse hukkamõistvad fotod inimesi täis San Jose tänavatest.

Me siin kaalume pikaajalist autorenti ja need piirangud teevad meil ka asja põnevamaks. Nimelt, kuna võtame selle neljapäeval ja loodame tagastada reedel (kui äkki peaks lend minema), ja hea oleks sõita ka esmaspäeval, juhuks kui otsustame mõnel nädalavahetusel metsa minna (reede õhtul sinna ja esmaspäeva varahommikul tagasi, sest L-P ei saa sisuliselt sõita), siis jääbki meil üle nõuda autot, mille numbrimärgi lõpp oleks selline, et ei saaks sõita teisipäeval või kolmapäeval. Paraku võivad nad neid asju siin muidugi iga hetk muuta, nii et see autorent saab olema paras õnnemäng.

Ja noh, isegi meie elamukompleksis annavad nad parima, et asju veel rohkem kinni panna. Nii nt pandi u nädal pärast seda, kui hakkasin terrassil kõndima, lint terrassi ja puhkenurga vahele ja nädal hiljem piirati sobilike istekohtade arvu terrassil; mitte et ma seal üle ühe seltskonna-paarikese kunagi näinud oleks. Samas täna õhtul tulid sinna kaks noormeest mattidega võimlema. Jooksjaid oleme siin õuealal näinud juba märtsi keskpaigast alates, aga see, et mattidega tullakse välja, on juba midagi uut.

Lende vist eriti ei toimu, kuigi üks päev poest tulles lendas mingi lennuk majast nii lähedalt mööda, et ma jõudsin vaid mõelda, et õnneks tabab see seda kaksikmaja, kus Laurit pole. Uudistesse on jõudnud vaid USA päästelennud, aga ei ole kindel, kui paljud sinna praegu lennata tahavad. Ka pikendati turistide sisenemiskeeldu 15. maini (k.a), mis tähendab, et enne seda ei lenda siin ükski tavalennuk. See tähendab tõenäoliselt ka seda, et alles mai keskel selgub, kas meil on lootust mai lõpus tagasi kodumaale saada või pikendatakse keeldu jätkuvalt edasi.

Costa Ricas tundub üldine olukord olevat rahulik. Vähemalt paar nädalat on iga päev tulnud juurde vähem kui 20 kinnitatud juhtumit, viimastel päevadel juba täitsa üksikud (nt kaks viimasel ööpäeval). Liiga optimistlik muidugi ei tasu olla, sest kohalik testimisvõimsus on Eestist oluliselt viletsam. Aga surnuid on ka vähe – praeguse seisuga kuus.

Eelmisel laupäeval kõndisime kaugel asuvasse parema valikuga poodi ning läksime selleks ka esimest korda jala n-ö kohalikust slummist läbi. Polnud hullu, aga mugav kõndimine ka ei olnud, lisaks maru palav. Pilte väga ei julgenud teha, või noh, ei tundunud sobilik, aga ühe siiski lisame.

Poodi saamiseks pidi seisma järjekorras, üks inimene iga 2m järel maha märgitud triibu taga. Kui lõpuks sisse saime, siis Laurile öeldi midagi, aga me ei saanud aru, mida. Umbes 7 minutit hiljem otsiti meid üles ja öeldi inglise keeles, et igast perest võib poest olla vaid üks inimene, nii et Lauri (kes oli kohe vabatahtlik lahkuja) saadeti poest välja. Mina ostsin head ja paremat, Lauri tegi aega parajaks kõrval olevas odavas elektroonikapoes. Õnneks lasti Lauri poodi tagasi asjade pakkimiseks ja tassimiseks, aga ta ütles, et järjekorras seisjad vaatasid teda üsna mürgiselt.

Mina võimlen endiselt 4-5 korda nädalas korteris ja kõnnin podcastide saatel iga teine päev jõusaali ees, Lauri jõuab viimasel ajal vist pigem kaks korda nädalas välja kõndima. Pikad tööpäevad ja küllap ka selge sihi puudumine. Tore oli, et ühel päeval leidsin siin lähedal poest kodujuustu, mis täitsa kodujuustu maitsega ja puha.

8. märtsil oli meil sinna jälle maavärin, mida seekord tundime mõlemad. Lihtsalt korraks tool natuke värises all. Maavärin oli nõrgem (4,4 palli) ja epitsenter oli Tortuguero lähedal meres. Ilm on ka varieeruvam, pigem palavam, mõni päev hästi palju ja mõni päev hästi vähe tuult, suurem vihm või väiksem tibutus tihti pärastlõunal, ja ükskord lendasid tsikaadid meile siia 10. korrusele!

Semana santa puhul muudeti liikumisreegleid rangemaks. Autod võivad liigelda vaid kindlatel päevadel kl 5-17 poodi ja apteeki. Aegade jaoks on isegi äpp tehtud, kuhu viskad oma autonumbrimärgi viimase numbri sisse ja saad vastuse, millal võid liigelda. Õnneks nii hull, nagu Panamas pole, et võid (jalgsi) liikuda vaid kolmel päeval nädalas 1,5 tundi vastavalt soole ja paasi lõpunumbrile. Üldiselt tundub, et siin Ladina-Ameerikas on piirangud mingi numbri alusel – olgu siis autonumbrimärk või passi number – väga populaarsed. Viimasel ajal on kaubanduskeskused ka sisuliselt kinni, mitte nii väga valitsuse nõudel, vaid pigem lihtsalt seetõttu, et ostjaid pole. Lisaks ei tööta enam rahvusvaheline post – tahtsin Matsile sünnipäevaks postkaarti saata, aga  lugesin, et teadmata ajajaks on post peatatud.

See autokeeld on muutnud kogu üldpilti. Tühjad tänavad, aga rohkem kõndijad, kohati juba mõnuga autoteedel. Üks paarike tegi suvalise maja ees trenni jne. Natuke selline Elavate surnute tunne tuleb, kui kõndida keset tühje tänavaid, mida ümbritsemas boonusena ümber palju müüre ja okastraati. Ja siis endal seljakott toitu täis, justkui oleks käinud kuskil vargsi varusid täiendamas.

Sissesõidu keeldu pikendati kuni 1. maini, mis tähendab, et enne seda ei hakka kindlasti siin liinilennukid lendama. Samuti hoitakse selle ajani rahvusparke kinni ja küllap juhtub sama ka meie siinse jõusaaliga. See tähendab, et 23. aprillil ei stardi me siit kuskile, eks siis näis, kunas. Igatahes peame tegelema uue elukoha otsimise või praeguse pikendamisega.

Ma tuvastasin eelmisel nädalal, et jooksmine ei ole siin kandis minu jaoks võimalik. Kõndisin siia-sinna ja kus võimalik, siis väikestes kõrvalistes kohtades jooksin, aga see oli üsna ebamugav ja närvesööv – teekesed olid kas väga eraldiseisvad ja jooksmiseks ebamugavad ja kergelt kõhedust tekitavad või oli palju inimesi jälgimas (ja minu vaimusilmas mõtlemas, et mis see siin viirust käib levitamas) ja koeri haukumas. Kaalusin ka üht pisikest surnuaeda siin kõrval, aga tundus kuidagi kohatu. Pealegi oleks vabalt võinud varsti keegi tulla ja mu minema ajada. Seetõttu tekkis otsus, et päris iga päev ei viitsi, aga vahetevahel selline 20 minutit lähimasse poodi ja äkki korra nädalas 1,5 tunnine jalutuskäik kaugemal asuvasse kaubanduskeskusesse-poodi oleks midagi, mille viitsib ette võtta.

Sellest tulenevalt võtsin vastu otsuse, et trenni tuleb teha siinsamas kodus hommikul-päeval. Nüüdseks olen neli korda teinud enam-vähem ühe äpi järgi või õigem oleks öelda, et sellest inspiratsiooni saades. Äkki ajab asja ära. Taustaks muidugi mõnusad koroonaviiruse uudised BBC-st. See on muidugi parasjagu tüütu, sest nt sel päeval, kui Boris Johnsoni nakatumine sai kinnitatud, tuli sama uudis iga 10 minuti tagant. Ja noh, CNN-i igapäevane pressikonverents, mille keskmes USA presidendi saamatus, on nii halenaljakas kui ka kurbtüütu. Lauril jääb kahjuks trenn täitsa ära, sest selline poolpidune võimlemine talle ei sobi / ei meeldi ja joosta pole siin kuskil, mitte et kummalegi meist oleks jooksmine väga meelt mööda.

Päevarutiinist veel, et Lauri 80% töökoormusest on saanud selline koormus, et ta enda sõnul ei jõua isegi enam tihti duši alla, mis arvestades siinset süvenevat veepuudust, mida meile alailma telefoni sõnumitega meelde tuletatakse, võib olla isegi positiivne. Meie telefoniteenuse pakkuja Claro saadab igatahes iga päev vähemalt ühe, aga pigem ikka mitu teadet  selle kohta, kuidas koroonaviiruse ajal käituda (tuleb käsi pesta, sööki-jooki ei tohi jagada, võimalikult  vähe ringi liikuda jne). Sekka siis mainitakse, et veega tuleks tagasihoidlikult ümber käia, mitte üle 5 minuti duši all käia, taimi kasta vaid kastekannuga jne. Õnneks peaks aprillist vaikselt rohkem sadama hakkama ja maist juba vihmaperiood hakkama, nii et loodetavasti saame ikka igapäevaselt duši all käia ja kohvi keeta. Täna hakkaski korralikult sadama just vahetult enne seda, kui pidime pikemalt kõndima minema.

Tulenevalt kodus püsimise soovitusest ja sellest, et meil ei ole eriti ei söögikohti ega ka poode lähedal, tellime enam-vähem iga päev korra sooja toitu. Seejuures on mõningaid häid avastusi, nt üks kohalik pitsa, mis meile mõlemale maitseb ja mida saab pm 1,5-2x odavamalt kui kaks korraga tellida: vastavalt siis üks kohe ja teine järgmisel päeval soojendamiseks. Samas on neid kordasid, kus midagi läheb nässu kas meie puuduliku keeleoskuse või toiduvalmistaja hooletuse tõttu päris palju. Nii näiteks saadeti ükskord ainult üks burrito, mis ei olnud kumbki neist, mida meie tellisime, ja siis küsiti, et kumba me ei saanud ning ei tahetud mõista minu vastest, kui ütlesime, et saime ühe burrito, aga see polnud kumbki tellitutest. Samas burrito oli ise täitsa hea! Mina olen saanud kaks korda McDonaldsist vrappi tellides tortilla, mille sees on kanafilee, ja kõik! Mõlemad tegime Lauriga sama vea, aga nüüd kolmandat korda tellides peaks ehk korraliku vrapi saama. Seejuures sai Lauri samadel alustel tellides ühe korra ka Big Maci, kus oli vaid sai-pihv-juust.    

Kuna proovime siin nüüd enam-vähem viksilt isolatsioonis olla, siis ainsaks meelelahutuseks lisaks uneeelsele seriaalile (harvem ka filmile) on online suhtlus-pidu Eestis olijatega. Nõnda oligi päris tore popiks saanud Zoomi konverents viimasel laupäeval. Eks vahelduseks sellele kahekesi looduses müttamisele on teiste inimestega suhtlemine tore nagunii, ja eks ta vähemalt paar nädalat läheb nii ka edasi. Läks kaamera, millega pilte teha, nüüd jääb nägemata ka see, millest pilte teha. Kui selgub, et me tõesti plaanitud kuupäeval siit kuskile ei pääse, siis peame muidugi hakkama endale uut elupaika otsima. Plaan oleks siis rohkem loodusesse minna, et saaks mugavalt kõndida-joosta-liikuda. Kui selgub (nüüd vist võib juba öelda, et imekombel), et saame plaanitud kuupäeval tagasi Eestisse, siis peaks ka viimasel nädalavahetusel võimalusel natuke uut head tava eirama ja kuskil veel nägemata kohalikke olusid ja loodust nautima. Muidugi võib juhtuda imesid ja aprilli keskpaigas otsustatakse piiranguid leevendada ja saame täitsa ausate ja eeskujulike inimestena Costa Ricat jälle avastama minna.

Praegu on öeldud, et Costa Rica võimekus on ligi 600 koroonaviiruse testi päevas, ja igapäevaselt tiksub juurde keskmiselt 20 kinnitatud juhtumit. Kinnitatuid on 375, surnuid 2, tervenenuid 4. Üldiselt on asi leebem, kui Eestis, kuid nn ebavajalikke sõite autoga on juba ligi nädal aega piiratud (kl 22-05 nädala sees ja kl 20-05 nädalavahetusel ei tohi ilma tõsise põhjuseta sõita). Täna kehtestati aga alates reedest kümneks päevaks ehk Semana santa ajaks veel suuremad piirangud: autoga ei tohi liikuda kl 17-05 ning olenevalt numbrimärgi lõpust võivad autod liikuda vahemikus R-T kahel päeval ja edasi K-P ühel päeval, ning vaid poodi, apteeki ja haiglasse. Ühistransport tõmmatakse peaaegu nulli, poed on enam-vähem suletud jne. Vist peame rõõmustama, et kõndida veel tohib (lihtsalt keegi ei kõnni 😊). Kuid kuna suurem osa poodidest on tõenäoliselt kinni ja Uberiga ei saa ka enam poes käia, peame lähipäevil suurema poeskäigu ette võtma. Ja vahepeal tärganud lootus kuskile päevasele matkale minna on mõistagi kadunud.

Ühtlasi vabandame, et pildid lähevad üha üksluisemaks, aga mis teha, elu peegeldus.

Eks nüüdsest edasi võibki suure blogi vist ümber koroonablogiks nimetada, sest küllap eelkõige tiirleb kõik siin selle ümber. Olukorrast Costa Ricas: praegu on siin kinnitatud nakatanuid 177, esmaspäeval oli 158, negatiivse tulemuse on saanud 1619 inimest.

Rannad on riigi käsul kinni alates eilsest, kuigi juba reedest sulgesid paljud regioonid enda initsiatiivil rannad: politsei kontrollib ja ütleb, et väga probleeme ei ole. Väidetavalt ootab eirajaid isegi kriminaalkaristus. Mis puudutab randu, siis selles sisuliselt erarannas nädalavahetusel veel saime olla, aga kui tahtsime tagasiteel Uvita randa korra pildistama minna, siis tõepoolest olid ametnikud ees ja ei lasknud. Ja Jaco rannast mööda sõites paistis justkui vähemalt üks inimene olevat rannas, aga muidu oli tühi. Võimalik, et sel hetkel kehtis seal veel see loogika, et kahekesi ja koeraga jalutama minna võib, aga seltskonnaga ei tohi.

Autoga ei tohi niisama sõita enam tänasest alates kl 22-5 ehk öösel, v.a kaubandus jms, aga kes see nii väga tahabki sõita sel ajal pimedas? Teisalt selle vastu eksimise korral saadav trahv 40 eurot just ka väga suur pole. Kirikud pandid kinni esmaspäevast, kohalikele võib olla päris raske. Samas Semana santa ehk lihavõtete ajal mitu päeva kestvad suured religioossed pidustused tühistati juba kohe eriolukorra alguses. Tavalised pargid jm pandi kinni vist u samal ajal kui rahvuspargid eelmisel nädalal.

Lisaks kehtestati kord, et kõik siinsed residendid (nii ajutised ja püsivad kui ka need, kelle residendistaatus on alles taotlemisel), kes alates praegusest lahkuvad, kaotavad oma residendi staatuse. Seejuures on ehk huvitav välja tuua kohaliku kolme kõige populaarsema residendi staatuse andmise alused. Nimelt saab residendiks: kui pension on vähemalt 1000 USA dollarit, kui kindel sissetulek on orienteeruvalt kaheks aastaks vähemalt 2500 dollarit või kui ostad Costa Ricas kinnisvara 200 000 dollari eest. On ikka kavalad, kas pole? No tegelikult on muidugi võimalik saada residendiks veel perekondlike sidemete kaudu, teha oma ettevõte, olla palgatöötaja kohalikus firmas jne.

Käivad jutud, et selle uue korra/määruse põhjuseks on asjaolu, et kõrvalriigi Nicaragua president Ortega (keda kutsutakse ka hellitlevalt diktaatoriks) ei hooli viirusest ega enda rahvast, kutsub muudkui hoogsalt inimesi enda toetuseks marssima ja ka Semana Santat hoogsalt tähistama. Seda olukorras, kus mujal ümberringi on kõik üritused keelatud. Ning kuna tõenäoliselt soovivad paljud siinsed nikaraagualased minna selleks ajaks koju ning hiljem tagasi tulla, on Costa Rica täiesti mõistetavalt mures ja ei soovi tagajärgedega tegeleda. Nagunii tuleb sealtpoolt iga nädal vist vähemalt 500 illegaalset immigranti, aga eks nad nüüd ponnistavad, et enda piiri paremini valvata.

Pühapäeval teel tagasi siinsesse koju märkasime enda ees maanteel autot, mis sõitis maru kahtlaselt ja ei püsinud korralikult teel. Jõudsime mitut varianti kaaluda, et kas purjus või terviserike, aga siis mööda sõites lõpuks nägime, et sees kaks maskidega tüüpi, mistõttu kahtlustasime, et äkki mingid palavikus koroonahaiged ja sõitsid San Jose haiglasse vm. No Lauri pakkus, et v-o ka lihtsalt ei osanud autoga sõita.

Täna anti ka teada, et suurriik Hiina toetab Costa Ricat testide jm vajaliku meditsiinivarustusega. Ise ka rõõmustavad, et tore, et vastastikused head suhted ikka toimivad, nii et nagu ühes varasemas postituses viidatud, siis tundub, et oma nn moraalsete väärtuste ohverdamine riigi majanduslikele huvidele võib osutuda kasulikuks ka teistes sfäärides. 

Igatahes on Costa Rica saanud isegi kohalikult ÜRO esindajalt kiita hea reageerimise eest, tuuakse välja,  et rahvuslik viinatehas toodab nüüd rahvusnapsi Guaro asemel tublisti kätepuhastusvahendit ja postiteenus aitab seda laiali toimetada. Päris leviv arusaam siinsetes expattide FB gruppides on ka see, et siin on parem ja turvalisem kui USAs. Kahjuks tuleb tõdeda, et nagu ka USAl, ei ole ka mitte kõigil teistel Ladina-Ameerika riikidel oma praeguste liidritega vedanud, ning see ebaõnn ilmselgelt võimendub ja väljendub veel selgemalt praeguses olukorras.

Meie elame muidu ilusasti, olles poolisolatsiooni juba paar kuud harjutanud, aga peame leidma endale mingi uue liigutamise viisi. Eile käisin natuke kõndimas, et vaadata, kas ja kuhu suunas saaks joosta või kõndida. Tundub et pigem kiirkõndida kui joosta, sest pidevalt tuleb olla tähelepanelik selles osas, kuhu astud jne. Ühtlasi tundub, et seda tasub teha igaks juhuks kahekesi ja enne pimedat. Ja lõpetuseks üks pilt sellest, kus me kindlasti jooksmas ei hakka käima.