Kats ja Lauri Costa Ricas

Kaalusime pikalt, kas ja kuidas võtta ette reis ühte Costa Rica kõige metsikumasse ja vähem asustatud kanti, Osa poolsaarele. Küsisime öömaja pakkujalt, kas ta on valmis võõrustama, ja otsustasime, et lähme, kuid asendasime esialgu plaanitud bussireisi ja juba paar nädalat tagasi ostetud piletid rendiauto kui viiruseaegses maailmas turvalisema variandiga. Lauri läks lennujaama, et saada meile võimalikult soodne auto ja tuli tagasi sellise, no kuidas seda nüüd viisakalt öelda, mitte just kõige soliidsema autoga, aga vähemalt oli tema maasturitüüpi olemusest hiljem esmapilgul mittesõidetavatel teedel kasu. Lisaks võtsime kaasa muidugi korralikult käte desinfitseerimise vahendeid.

Põhimõtteliselt oli teekond Osa poolsaare peatuskohta ehk Puerto Jimenesest 6 km veel edasi metsa ligi 6 tundi. Sinna minnes sõitsime pimedas ilma palju nägemata, tagasi tulles aga startisime varakult, et ümbritsevat ka näha. Teekond läks ilma suuremate viperusteta, südaöö paiku saabudes ootas meid kohalik valvur ja näitas meie telkmaja ette. Täitsa õdune telk oli. Kui läksin tutvuma duši ja WC asukohaga, siis sain küllalt sürreaalse ja kergelt ehmatava kogemuse osaliseks. Nimelt kogu maapind mu ümber liikus ja krabises, ja oh üllatust – terve hoov oli valgusvihu eest põgenevaid krabisid täis. Maru suured ka seejuures. Tutvustasin olukorda ka kohe Laurile, kes armastab hirmsasti krabisid. Tuleb tõdeda, et kui miski inimest ikka väga huvitab, tulevad fotod ka välja, sest Lauril tulid üldiselt krabidest ilusamad pildid.

Järgmine hommik magasime n-ö sisse u 8ni, Laurimagas nagu beebi, mina ikka panin tähele väljast tulevaid huvitavaid looduse hääli. Kuna olime hilised, siis otsustasime, et ei võta midagi suurt ette. Käisime päeval kiiresti linna vaatamas, mis oli inimestest ja potentsiaalsetest turistides tühi, tuure ei korraldatud jne. Kuigi tühi ja seetõttu kindlasti natuke nukker, oli siiski laheäärne päris kena – paadid sadamas volksumas jne. Kindlasti mõni veedabki karantiini paadil.

Seejärel läksime randa, mis oli jälle sama hästi kui meile reserveeritud. Kisaks meile olid seal vaid paar inimest kuskil paarisaja meetri kaugusel. Aga see rand pidigi selline olema. Alguses proovisime ujuma ka minna. See oli päris lõbus, kuidas ühest lainest ei saanud sisuliselt läbi. Mina andsin kiiresti alla, Lauri oli visam. Kohati kukkus vees juba pikali ja laine lõi üle pea, nii et mulle tundus samaaegselt naljakas ja natuke hirmus. Seega ujumine jäi ära, mina jalutasin pikalt mööda randa ja Lauri põletas ennast ühe koha peal. Õhtul läksime kõrval olevasse hotelli restorani sööma. Päris kena ja hea söögiga koht värskes õhus. Olime jällegi ainsad sööjad kuni lahkumiseni, kui õhtustama tulid kolm prantslast. Jäime mõlemad söögiga nii rahule, et käisime seal ka järgmisel õhtul.

Teine päev otsustasime kõndida mööda ühte rahvuspargi rada või siis mööda sinna viivat rada, ei saanudki päris hästi lõpuks aru. Aga põhiline oli see, et tee sinna rajani oli vist kõige viletsam rada, mis oleme autoga sõitnud, ja seda 1,5 h järjest. Nt läks tee läbi nelja väikseks kuivanud jõe (ei teagi, kuidas nad vihmahooajal sealt läbi saavad), ja maapind oli väga künklik ja auto muudkui kolises. Paras offroad oli seega. Rada rahvusparki oli kokku parajalt metsik, kuigi mõni kolmeliikmeline seltskond liikus meile vastu. Raja lõpus kosutasime ennast väga lahedas ökohotellis kohalike smuutidega ja astusime vapralt tagasi. Palav ja niiske oli muidugi kogu aeg ja päikese käes oli vaevaline.

Kuigi me eraldi loomasid ei läinud vaatama ei poolsaarel üldiselt ega ka oma matkal, siis ikka ühtteist nägime. Nt lahedaid, aga pidevalt käratsevaid papagoisid igal pool (sh nn enda õuel) ning tee peal kaks korda kohatud naljakalt lendleva kõnnakuga sipelgakaru. Nägime sipelgaid, kes tassisid arusaamatul põhjusel lehetükikesi ühelt puu harult teisele (lihtsam oleks olnud enda pesa lähedalt võtta?), ning ahve, kes viskasid meid mingi puuviljaga. No alguses tundus, et äkki oli kogemata, aga kui edasi liikusime ja sinna suunas ka midagi maandus, tundus, et keegi neist loopis ikka meid meelega. Samas üks jooksis väga uudishimulikult mööda puud meiega kaasa ja trikitas. Korra igatahes oli naljakas tunne, et kaks suurt inimest kardavad väikseid ahve ja asjade pildumist enda suunas. Väga huvitav oli ka see, et keset päeva kukkus meie telkmaja kõrval puu otsast alla roheline puumadu (green tree viper), kes liikus siis uskumatult sujuvalt järgmise puu otsa.   

Kokkuvõttes on tore, et läksime ja saime täiesti keset loodust olla, aga eks sellisel keerulisel ajal on ikka kurb näha, kuidas kõik on kinni pandud ja/või vaikne praeguse olukorra tõttu ja kohalikud, kes sõltuvad turismist, on tööta. Mõnes mõttes aga oli ka tore tõdeda, et isegi kõige kaugemas pärapõrgus olid inimesed olukorraga kursis, mitte ei jalutanud ringi õndsas teadmatuses, nagu Eestis veel väidetavalt mõned inimesed, ja noh, väidetavalt Big Brothersis osalejad.

Aga eks see oli ka meie jaoks mõneks ajaks viimane põgenemine oma tulevasest korteri seinte vahele surutud olemisest.

Üldiselt on Costa Ricas viirus käinud sama teed Eestiga kuni mõne päeva taguse ajani. Esimene haigestumine kinnitati 6. märtsil ja siis kuni selle ajani, kui Eestis oli u 20+ juhtu, oli siin sama lugu. Aga Eesti suure kasvu ajal eelmise nädala teises pooles oli siin rahulik, tuli juurde vaid 1-3 juhtu päevas ja praeguseks on tõusnud 41 juhuni. Kuigi me teame, et need numbrid ei tähenda suurt midagi, on need kindlasti mõjutanud riikide reageerimist. Costa Rica valitsus sulges eelmisel nädalal teatud koolid ja siis veel rohkem koole, soovitas vanematel inimestel koju jääda, keelas suured rahvakogunemised, soovitas mitte väljas käia ja andis soovitusi käte pesemiseks jpm. Aga rahvas vist väga ei hoolinud ja suhtus üsna ükskõikselt teemasse, mistõttu valitsus nõudis pühapäeval, et kõik baarid jms olgu nüüdsest kinni. Keegi tõi kohalikus Facebooki expati grupis näite nädalavahetusest, et klubisse sisenemisel oli mõõdetud kehatemperatuuri ja antud kätte desinfitseerimise vahendid, aga noh, see ei ole just kõige mõistlikum viis viirusest hoidumiseks.

Lisaks lootis valitsus esialgu piire lahti hoida, sest turismil on kohalikus majanduses väga oluline roll, aga täna otsustati, et parem on riiki sisenemist piirata. Kolmapäeva ööst vastu neljapäeva ei saa enam turistid riiki, kuigi FB gruppides kinnitatakse, et maismaapiirid on juba praegu suletud. Suleti ka populaarsed (tasuta) turistikohad, kus liigub palju inimesi (nii välis- kui ka koduturiste). 13. märtsil allkirjastasid Kesk-Ameerika riigid (v.a El Salvador, kes sulges juba ammu riigi piirid ilma ühegi kinnitatud juhtumita, ja Mehhiko, mis vist ei osale sellistes asjades siin tihti) ka ühise pandeemiaga võitlemise leppe. Päris tubli, teevad koostööd ja puha.

Neljapäeva õhtul käisid ka jutud, et mõnes kohas tormatakse WC-paberi ja vee järele poodides, aga tõenäoliselt pigem kohtades, kus elab palju välismaalasi. Tortugueros paistis elu rahulik, kuigi käsi sai restoranis identifitseerida. Poes oli ka kõike piisavalt. Pühapäeval oli San Joses suhteliselt sarnane nädala taguse ajaga, tänavad inimesi täis jne, küll aga oli turiste vast nõksa vähem ja näha oli üksikuid inimesi maskiga. Poes oli nagu ikka, v.a plakatid selle kohta, kuidas käituda – ehk siis aevastamise-kõhimise, distantsi hoidmise ja käte pesemise kohta. Esmaspäeval on meie elamukompleksis asjad muutunud – kohalikud töötajad (turvamehed jne) on maski ja kummikinnastega. Jõusaalis desinfitseeritakse rohkem ja hoitakse üksteisest eemale. Küllalt peenes kandis olevas kaubanduskeskuses oli ka vähe inimesi. Võimalik, et esmaspäeva õhtuti ei olegi kõige suurem šoppamise aeg, aga siiski oli kindlasti vaiksem, kui tavaliselt. Lisaks pakuti mulle ühes poes kohe käte desinfitseerimist.

Karta on, et siin on suured käärid selles, et jõukamad inimesed saavad endale lubada enam isolatsiooni kui vaesemad, kelle õhtusöök oleneb sellest, kui palju asju nad päeva jooksul tänaval müüvad.

Suurt tungi relvapoodidesse ei ole ka veel tähele pannud, mitte et me teaks, kas ja kus need üldse on siin. 😊

Ja noh, Laurile on viimasel ajal Corona õlu maitsma hakanud, aga täna lõpuks avastas tšekki vaadates, et see maksab kaks korda rohkem kui tavaline kohalik õlu, seega v-o varsti maitseeelistus muutub. 😊

Teekond Tortuguerosse oli järgmine: buss-buss-paat. Juba esimeses bussis varastati minu seljakott ära: fotoaparaat, aga ka matkasandaalid, mõned riided, bikiinid jne. Õnneks ei võetud Lauri kotti, kus oli ka tema pass, kuigi asjaolusid arvestades ei lähe seda nagunii niipea tarvis. Ka ühe paljulapselise Kanada perepea seljakott varastati, mistõttu leidsime endale kiiresti sõbrad. Ise tegin nalja, et suures viiruse hirmus unustasime ära teised ohud – keskendusime käte desinfitseerimisele ja unustasime oma asjadel silma peal hoida.

Tuuridest valisime välja nn öömatka ehk pigem küll õhtumatka metsas ja hommikuse kanuumatka. Öömatka giid oli meil natuke laisavõitu, või tundus, et kiirustas võrreldes teiste giididega, aga nägime konna, laisklooma, suurt ämblikku ja lahedaid sisalikke õndsat und magamas. Magasid nii rahulikult, et nad ei oleks vist ärganud ka siis, kui keegi nad nahka oleks pistnud. Väga palju loomi seega ei näinud, aga omamoodi elamus oli pimedas metsas taskulambiga käia siiski.

Hommikune matk algas maru vara, juba kl 5.45 pidime platsis olema. Kuus turisti ja kohalik giid ühes paadis, sõitsime paar tundi nn amazonaslikus keskkonnas ehk siis väikeste kanalitega vihmametsas. Kuigi krokodille ega kaimane ei õnnestunud sel matkal näha, oli muidu päris tore, nägime möiraahve (keda seni vaid kuulnud), ämblikahve, igasuguseid linde, eelkõige erinevaid haigruid, ja laisklooma muidugi. Punast pisikest mürgist konna nägime ka, aga sellest ei saanud mobiiltelefoniga head pilti.

Keskpäeva veetis Lauri mõnusas konditsioneeriga toas pikutades, mina koroonaviiruse teemal skaipides. Mul küll ei olnud sellist tunnet, et suudaks selles palavuses ka lähedal asuva Tortuguero mäe otsa ronida, aga Lauri oli hoogu täis, nii et otsisimegi endale nn. erapaadi ja lasime mäe juurde viia, kust siis üles ronisime. Kuna tee oli džungli varjus, siis oli päris mõnus, kuigi raske tõus. Tagasi alla tulles olid paksud ameerika lapsed täitsa hädas ülesminekuga. Igatahes vaade oli väga ilus, aga meie kohale hakkas järjest rohkem kogunema kulle-kotkaid ning see tekitas lõpuks juba ebakindla tunde. Tagasi tulles võtsid termiidid meilt peaaegu kõrvakuulmine – järsku algas selline lärm metsas, nagu oleks keegi kuskil midagi keevitanud, ainult et lärmi allikat ei näinud ning tundus, nagu oleks heli tulnud puudest.

Tortuguero linnake-külake (elamikke umbes 2000) oli armas. Küla läbis pikk tee, mille ümber peamiselt poed-restoranid-baarid ja öömajad. Kohalikud elasid pigem kõrvalteede ääres. Päeval oli külake täis turiste ja kohalikke ja saginat, aga õhtul oli küllalt vaikne. Kahtlustasime, et äkki viiruse tõttu, aga üks kohalik teisel õhtul seletas, et turistid tulevadki teiselt poolt jõge suurtest hotellidest ja sõidavad pärast õhtusööki tagasi ning et kohalikud kogunevad pärast laste magama panemist kl 23 ühes disko kohas. Teisel õhtul vaatasimegi u kl 1-2 vahel, et seal käis mingi üritus, aga v-o suurem osa peost oli selleks ajaks juba läbi. Enne olime meie öömaja välibaaris istunud kohatud Kanada paariga, kes olid sarnaselt meiega kl 22 paiku tegevust otsinud. Päris toredad olid, mõlemad hollandi päritolu. Laurile avaldas muidugi ka muljet, et neil on kolm Teslat.

Kokkuvõttes nägime ka kolme kaimani – ühte teel paadiga Tortuguerosse ja kaht teel tagasi. Maru väikesed olid, sellised armsad, et läheks peaaegu katsuma. Pole kindel, kas olid noored või üks neist pisematest liikidest või mõlemat. Paadis Tortuguerosse oli selline päris mõnus Eesti suve tunne, aga tagasiteel oli paat nii aeglane, et buss oli juba läinud enne meie maabumist, mistõttu organiseeriti meile takso, mis huvitaval kombel maksis vähem, kui tuleku ajal tavaline buss. Mõtlesin, et meid vist nö rööviti teel Tortuguerosse bussipiletit müües (u 5 euro asemel maksime u 13 vm) ja me üldse ei mõelnud sellele, sest olime just varguse ohvriks langenud.   

Kokkuvõttes oli Tortuguero päris armas koht – palav ja tohutult niiske, aga mõnus koht, kus just paar-kolm päeva aega maha võtta. Ja kõik muidugi tundsid kõiki ja kõik sai kiiresti korraldatud. Ja Lauri meeleheaks oli seal palju armsaid koeri, kellest vahest vähemalt mõned olid omanikuta, aga nägid terved ja suhteliselt rõõmsad välja. Aga muidugi hoidsime ennast kursis ka uudistega ja kogu olemine oli kergelt varjutatud sellega, mis toimub maailmas ja Eestis.

Mis me siis oleme siin teinud lisaks viiruse uudiste jälgimisele? Uudiste jälgimine on oluline, sest esiteks võib sellest oleneda see, kuidas ja millal me koju tagasi saame ja kas ja kuhu me siin vahepeal enda kohapealsest kodust üldse reisida saame. Homme igatahes lähme Tortuguerosse, kui meil õnnestub saada busside peale jne, sest kohale jõuab kahe bussi ja paadiga, kuid meil on ainult esimese bussi ilma kellaajata pilet ning kõik avaliku ruumi tegevused tõmmatakse 50% koomale ehk siis oletavasti võib täita bussid maksimaalselt 50% inimestega. Rõõm meile sülle kukkunud lennukrediidist võib olla ka üürike, sest kuigi Guatemala asemel saaks nt Mexico Citysse kenasti lennata, võib mõistagi juhtuda, et me ei saa siin sel ajal kuskile lennata. Seega ootame ja peame otsustama tõenäoliselt vahetult enne potentsiaalset nädalavahetust. Vähemalt saan otse aknast õhtuti päikeseloojangut pildistada.

Üldiselt on Costa Ricas olukord sarnane Eestile (praeguse seisuga suutis üks arst siin 17 teist inimest nakatada), küllap lähipäevil pannakse ka kõik koolid kinni. Mina peaksin ettekande tegema 23. märtsil, näis, kas sel ajal keegi üldse ülikoolis kohal veel käib, sest sel kolmapäeval toimunud seminaris oli juba kaks korda vähem rahvast, kui kuu aega tagasi. V-o juhus, kes teab. Kohalik tervishoiusüsteem peaks olema regiooni parim, aga eks samas ole palju ka täiesti vaeseid, kes ilma veeta jne, nii et kui midagi vohama hakkab, siis läheb asi ikka kurjaks. Lisaks lubati kõigile – lisaks kodanikele ka turistidele ja isegi illegaalsetele immigrantidele –, kes viiruse sümptomitega, tasuta ravi. Meil siin enda peenes condos ei oleks karantiinis nii kaua ehk viga, kui jõusaali ja basseini saab kasutada ja kuskilt toitu saab tellida. Kuigi see polnud kindlasti see põhjus, miks siia sai tuldud.

Kohalik raha on väheväärtuslik, aga ilus, ja liigub küllalt palju siia-sinna euro suhtes: olen näinud suhet 1:600, aga ka suhet 1:650+. Seega tuleb kaval olla ja välja võtta siis, kui kohalik  nõrgem. Pildilt on ka näha, et vahe väiksema ja suurema väärtusega kupüüri vahel on ka füüsiliselt päris suur.

Ükspäev Costa Rica kohta teadmisi ammutades jõudsin ka sellise lõbusa looni (poolvaba jutustus Wikipedia põhjal): Costa Rica katkestas 1. juunil 2007 diplomaatilised sidemed Taiwaniga, tunnustades Hiina Rahvavabariiki ning oli seda tehes esimene Kesk-Ameerika riikidest. President Sánchez tunnistas, et tegevus tulenes majanduslikest huvidest. Hiina ehitas vastuseks San Josésse 100 miljoni dollarise jalgpallistaadioni. Ehitamisest võttis osa umbes 600 Hiina töötajat ning see avati 2011. aasta märtsis Costa Rica ja Hiina rahvusmeeskondade vahelise matšiga.

Sel nädalavahetusel jäime jälle San Jose kanti, et tõmmata hinge enne järgmiseid kiireid nädalavahetusi. Käisime laupäeval Jan Jose peal jalutamas – sõime Kuuba restoranis, ostsime järgmiste nädalavahetuste jaoks bussipileteid ja lonkisime niisama kesklinnas ringi. Kui kesklinn on selline küllalt tavaline inimesi täis suurlinn, kus igast poest lastakse ladinapärast tümpsu ja igast kolmandas poes proovib keegi mikrofoni oma pakkumusi hüüdes kliente meelitada, siis vaid 500m või vähemgi põhikeskusest vaatab vastu juba täielik vaesus – inimesed magavad maas, majadest on saanud hurtsikud jne. Kui tihti on just bussijaamade lähedale kogunenud eluheidikud ja siin on kogu linnas tõenäoliselt vähemalt 20 bussijaama, siis tundub, et ka heitunud inimesed on vastavalt jaotunud. Järgmise nädalavahetuse bussipileti saime igatahes ainult kuupäeva pileti, küllap tuleb piisavalt vara kohal olla, et enda soovitud bussi peale saada.

Õhtul käisime kinos Escazús, mis on vist iseseisev kant, aga tundub nagu San Jose linnaosas. Kant oli igatahes peen ja kallis, ja film (Džentelmenid) meeldis meile ka. Lauri avastas, et San Joses peaks olema mitmeid arvutimängu- ja lauamängu kohvikuid, näis, kas jõuame kunagi mõnda neist.

Reede õhtul oli siin maavärin. Esimene, mida tundsime – täpsemalt siis Lauri tundis korraks raputust, mina ei pannud pannkooke küpsetades midagi tähele. Aga oligi selline pisike, epitsentris väidetavalt 5,4 maginituudi ja meie ilmselgelt ei olnud epitsentris.

Kohalikud on siin väga tantsulembesed. Ükskord piilusime üle tee baari, kus üks keskealiste paar tantsis päris viisakalt salsat vms.  Siin enda majadeski näeb tihti, et keegi tantsib akna peal või siis suvalisel õhtul tantsivad paar või kaks mõnes korteris ladina tantse. Päris huvitav. Eestis ei kujuta ette, et keegi väga oma kodus tavapärase kogunemise ajal niimoodi tantsu vihuks. Ühtlasi saime vahepeal teada, miks on vaja võimsaid müüre ja tarasid tühja maa ümber: ikka selleks, et keegi sinna ei läheks ja enda suvalist majakest püsti ei paneks. 😊

Nii palju veel uudist, et oma hilinenud Mehhiko lennu eest saadeti meile mõlemale 200 dollarit lennufirma krediiti, nii et tundub, et peame ikka Guatemalas ära käima. Ja autorendi võimalusi guugeldades tuli välja, et siin kohapeal (kohapealse VPN-iga) saab rendihinna ligi kolmandiku odavama, kui nt Eestist. On ikka sohitegijad! VPN-iga mängides selgus ka, et Eestis auto rentimisel maksavad Eestis broneerijad 5 eurot kallimat hinda. Klassikaline eestlaslik suhtumine.

Tõin turult kohalikke võõraid puuvilju. Või mine sa tea, kas nad kõik ongi just puuviljad. Mõned võõrad jäid veel turule ka. Hakkame vaikselt otsast maitsma.

Kes kõik õigesti ära arvab, saab üllatusauhinna. GoGo!

Lauri töötab enamiku ajast meie korteris, mina eelkõige varahommikuti ja õhtuti.

Mul on lisaks võimalik töötan veel instituudis ja meie kortermaja kõige ülemisel korrusel. Seejuures on instituudis muidugi kõige pimedam ja jahedam, mis mõnikord on hea, mõnikord vähem hea.

Tavaliselt mu siinsed kolleegid ilmselt ei leia mind mu pimedast nurga taha jäävast kabinetist üles. Kui mul on suur soov nendega lõunale minna, pean juba kl 12 või varem väga täpselt kuulatama, kas kuskil on jutukõmin, või siseõue ootama minema. Aga esmaspäeval oli vahelduseks päris suhtlusrikas päev, sest CINPE sai 25-aastaseks. Selle puhul nn avati kahe pikaaegse kolleegi portreed direktorite saalis ja hiljem rääkis paar tundi endine Costa Rica kaubandusminister. Mõistagi hispaania keeles, iga teise sõna tundsin ära, aga kokku ei jõudnud juttu panna ja ilma ilmestavate graafikuteta ei saanud midagi aru. Vahepeal rääkis pikalt Eestist ka, mille peale need kohalikud, kes mind juba teavad, elavnesid märgatavalt. Läksin siis tutvustasin ennast eeskujulikult pärast ettekannet ja tegin pilti ka. Pärast mõlemat üritust anti natuke süüa ka. 🙂