Kats ja Lauri Costa Ricas

Sel nädalavahetusel otsustasime mitte midagi suurt ette võtta. Reedel võtsime päikest nii, et tuul viis meid ennastki peaaegu minema. Üle tunnikese ei suutnud, aga kuna Lauri keeldus päikesekreemist nagu ikka, siis oli ta jälle roosakas-punakas, aga vähemalt ei valuta sel korral. Lauri lokid läksid isegi tuuleiilides sirgeks. Naljakas oli.

Laupäeval laenutasime spontaanselt auto – läksime Poasi vulkaani vaatama, aga … ei näinud. Sellist tühjust ei ole ammu kuskil näinud. Ega me ei saa käsi südamel üldse kinnitadagi, et seal vulkaan oli, v-o väävlilõhnaline udu ainult lasi midagi aimata. Ja turvasüsteem oli põhjalik – kiivrid, punkrid, ajaliselt piiratud külastus ja võimalikult vähe inimesi korraga vaateplatvormil. Ja loomulikult olime me ainsad inimesed, kel polnud pikki pükse (ja Lauril ka varrukaid), mis ei teinud kohaliku kliima nautimist just mõnusamaks.

Ilm oli üldse viletsavõitu, vahepeal olime lihtsalt pilve sees ja siis jälle sadas päriselt. See aga ei takistanud kohalikel suvalistes kohtades teepervel, sh kraavis piknikku pidada. Kuskil 15 kraadi ja vihmaga. Väga huvitav, neil peab olema sellest soojast ikka väga kõrini. Küll aga nägime La Pazi juga, mis oli päris uhke. Ja Herediast põhja pool mägedes oli niisama muidu päris ilus – loodus lokkas ja inimesed olid väga mõnusa ja rahuliku olemisega.

Pühapäeval tegime väikese tiiru Jacosse, et vaadata, millega tegemist. 1,5 tundi sinna ja tagasi tulles ummikute tõttu tund ja rohkem sellele juurde. Lisaks lõunasöögile ja kahele rannale pilgu peale viskamisele saime lausa 1,5 tundi rannas vedeleda ja ujuda. Linn oli selline klassikaline kuurort: üks peatänav, kust lähevad ranna poole ja eemale väiksemad tänavad. Väga palav, väga turistikas, natuke räpaka olemisega, aga mõni varjulisem istumiskoht tundus isegi ehk mõnus. Rand oli tumeda liivaga, suur ja mitte eriti õdus ja ei avaldanud meile kummalegi muljet, linnake meeldis Laurile ehk pisut rohkem. Aga väga raske ei ole mõista, miks seda kohta ei soovitata ühe peamise sihtkohana Costa Ricas.

Ahjaa, üsna tagasitee alguses läksime vaatasime nn krokodilli sillalt krokodillid ka üle, vaevalt, et autoga sinna enam niimoodi satub. Nautisid seal silla all oma aeglast kulgemist täiega. Just hiljuti sai valmis silla ühel pool kõnnitee, enne olla seal inimesed autode ja käsipuu vahel oma eluga riskinud ja seetõttu olid kuulsad särgid umbes sellise sõnastusega: elasin krokodilli silla üle. Alguses kahtlustasime, et selle silla juures edasi-tagasi liikuvad inimesed põhjustavadki ummikut, aga olime optimistid.

Kiirteede rahasüsteem jäi hämaraks, muudkui maksa ja maksa, tundus, et vahet pole, kas oled teel sõitnud 5 minutit või tunni. Aeglasemates kohtades oli palju igasuguseid müüjaid ka. Lauri arvas, et olid terve külaga müüma tulnud. Oleks neil olnud suurelt hinnakiri väljas, oleks v-o tagasiteel ummikus isegi midagi ostnud, aga ei saanud hästi aru, mida nad täpselt pakkusid ja/või kui palju miski maksis. Kookosevett oleks tahtnud, aga sildi järgi tundus, et õunavett pakutakse ja käes paistis olevat hoopis kott õunatükkidega. Mine võtta siis kinni.

Lisaks tavapärasele töötamisele kolisime neljapäeval uude korterisse, ootasime postipakki (mida ei tulnud) ja pidime lendama u kl 18.28 Mehhikosse, aga lend muidugi hilines. Meie õnneks tuli teade selle kohta natuke enne seda, kui oleksime hakanud lennujaama suunduma, ning õnneks suutsime ka tuvastada, et see hilines lausa 3,5 tundi ehk läks alles kl 22 õhtul. Seega jõudsime alles kl 1 paiku öösel Cancuni, pärast ligi tunnikest passikontrollis passimist saime enne kl 3 endale rendiauto ja voila! Lennujaamast toimetasime Cancuni ka kaks saksa tudengit, kes ei tahtnud shuffle’i eest 40 dollarit inimese kohta välja käia. Olid alustanud Mehhikos vahetussemestrist ja siis jõudnud Guatemalasse ja Nicaraguasse. Kokku olid seitse kuud Kesk-Ameerikas viibinud ja veel ei oodanud 1,5 nädala pärast tagasi koju sõitmist. Tudengid juhatasid meid oma offline kaarti kasutades hotellini ja läksid ise edasi lähedal asuvasse bussijaama varahommikust Tulumi bussi ootama. Meie sattusime kõige umbkeelsema hotelliteenindaja otsa. Isegi Google translate’i kaudu ei suutnud ta selgeks teha, mis toimub. Küllap oli asi ka selles, et me olime väsinud. Kuna jõudsime hilja, siis saime kahe laia voodiga toa kahe toa asemel, aga mis seal ikka.

Hommikul sõitsime Epu soovil Cancuni hotellitsoonist läbi, viskasime rannale pilgu peale, mis oli nii ere (ja tuuline), et ei kannatanud pikalt vaadata. Seejärel suundusime Valladolidi, aga otsustasime käigupealt, et käime esimesel päeval roosat järve vaatamas ehk sõidame pikalt, siis hiljem mõnusam ja paiksem. Sõitsimegi siis päris pikalt väiksemaid teid mööda, kus tekkis isegi kohati tunne, et oleme tsivilisatsioonist täiesti eemal. Tee peal oli palju põõsaid ja tihnikuid, väikeseid asulaid ja nende vaeseid elanikke (ehk tihnikumehhiklased), hästi palju erinevaid lamavaid politseinikke, eriti alguses hästi palju viiteid cenote’de suunas vasakule ja paremale, ning tohutult palju viletsas olukorras olevaid kodutuid koeri. Politsei peatas meie auto kahel korral – korra Cancunis öösel, et küsida, kuidas läheb ja kas olete joonud (eitava vastuse peale paluti lahkelt edasi sõita), ja pisikeses asulas keset Yucatani poolsaart, et uurida, kuhu läheme, ja vastuse peale jälle rõõmustades, et hea valik. Seega jäi meile kohalikust politseist üsna hea mulje – ei nõutud raha ega midagi.

Jõudsime Las Coloradasse ja võtsime kiiresti midagi hamba alla. Vahetult enne nägime valgeid soolamägesid ja pärast sööki uudistasime nn roosat järve mitmest eri küljest. Nägime ka päris palju flamingosid. Kena, aga ei tea, kas nii pikka sõitu väärt, kui see sõit ise ei oleks ka selline meeleolukas ja avastuslik olnud. Valladolidi sõites jäime pimeda peale ja Lauri imestas, et kõik sõidavad 120ga 90 km tsoonis. Hiljem CR-sse jõudnuna tuli välja, et CR-s võib kiirust ületada 20km/h ja alles sealt edasi hakkavad trahvid. Võib-olla on siis Mehhikos samamoodi. Lauri oli nördinud, et sõitis üle maost ja järsku auto ette jumal teab kust keset pimedat hüpanud loomast (tõenäoliselt koerast).

Valladolidis tegime check-ini, võtsime kiire Domino pitsa teadagi kelle nõudmisel ja vaatasime, kuidas kõrval nn peaplatsil karnevali peetakse. Lava oli püsti, palju muusikat ja melu, söögi ja muu nänni müüjaid. Alguses tantsisid naised viisakamalt, lõpuks aga taidelsid mehed naiste riietes küllalt jubedalt. Saime ka siiani elus kõige maitsetumat õlut: hoidke eemale Tecate light’ist. Otsustasime jalga lasta ja teha väikese tiiru kesklinnas, et leida mõni toredam koht, aga ei paistnud midagi kohe silma. Muidu oli kena linn, kus nii kohalikke kui ka turiste, kenasid maju, parasjagu suur ja väike jalutamiseks jne. Ahjaa, pikast päevast ja erinevatest rahakurssidest tuimestatuna võtsin kogemata hooga välja 15 000 peesot ehk u 800 eurot. Alguses kurvastaisn oma juhmuse tõttu, aga õnneks sai kõik, mis paari päevaga kulutamata, Mehhikosse mõneks ajaks jäävale Epule anda.

Järgmisel päeval läksime kuulsat püramiidi ehk Chichen Itzat kaema.  Võtsime giidi, kes töötas seal juba 1977 aastast, oli mõistagi ise maia ning hästi kõige kohalikuga kursis. Ainus häda, et ta oli täiesti immuunne päikse vastu, samas meie mitte nii väga. Mõtlesime kõik vahepeal, et võiks sinna kergesse varju suunduda pikemat juttu vestma, aga ei, ikka on hea keset platsi seista. Aga see-eest saime ühtteist maiade ja selle perioodi kohta teada ja tekkis huvi rohkemgi lugeda. Püramiid ja muu ümbritsev oli päris uhke, kuigi turistine, sest eks me saabusime lõpuks ikka tipphetkel ehk tunnike enne keskpäeva. Sellest, et enam püramiidi otsa ei saa ronida (vist alates 2016. aastast), polnud hullu, sest selle kuumaga ei oleks tahtnud nagunii seda teha. Lisaks püramiididele oli väga palju kaubitsejaid, kes mingist hetkest alates lubasid kõike ühe dollariga, ja keegi hõikas isegi, et peaaegu tasuta. Mõtlesime, et kas tund hiljem antakse suveniirid juba tasuta kaasa, aga ei jäänud ootama.

Tagasiteel Valladolidi peatusime vanamemme ja -taadi juures, kes võõrustasid meid kookosvee ja mingi puuviljaga, meie aga ostsime neilt ilusa värvilise võrkkiige. Näis, kuhu. Viskasime pilgu peale ka Xkeken cenotele (auk veega maiade järgi), aga ujuda ei viitsinud, liiga palju rahvast jne. Ujumas käsime hoopis Valladolidi kesklinna cenotes. Lauri ei viitsinud sisse hüpata, sest oli väsinud ja näljane. Päris huvitav oli, vesi oli tume, aga läbipaistev. Mind hirmutasid küll sealsed 10-15 cm kalad natuke, ja riiete vahetamine oli ka maru tüütu.

Õhtul läksime kohalikku restorani Conato. Lauri tahtis ainult näksida natuke, sest oli burgeriga enda isu juba enne rikkunud, aga sai nacho-eelroana vähemalt sama korraliku hunniku sööki kui meie. Proovisime erinevaid jooke: õlut, veini, kokteile, tekiilat ja metsalit. Koht oli väga tore, toredad lauljad ja teenindajad jne. Pärast läksime teenindajate soovitatud diskoteeki, mis oli ka täitsa muhe. Suur aed ning mitu väikest siseruumi. Me Lauriga istusime eelkõige väljas, aga Epp sattus sees olles mingi kohaliku tantsuvõistluse vms tunnistajaks.

Järgmisel hommikul panime pärast hommikusööki ajama kõigepealt Cobasse, kus on püramiidid, mille otsa saab ronida. Väga lahe koht: odav, vähe turiste ja saab üles ronida Nohoch Muli otsa. Kõige lahedam oli aga ratastega sõitmine – sõidu ajal oli mõnus kerge tuul jne. Ainus häda, et pärast oli kogu keha liivane. Püramiidi otsa ronimine oli ikka päris jube, esimest korda hoogsalt poole püramiidi peale roninuna tagasi alla vaadates hakkas täitsa hirmus. Epp otsustaski kuskil poole peal, et talle aitab. Üleval oli natuke vähem hirmus isegi ja alla tulemine oli kõige keerulisem osa. Üks turist libises üleval korra ja vedas, et alla ei veerenud kõiki teisi enda ees lükates. Üks suur poiss nuttis ning tema jalgu tõmbas ükshaaval püramiidi astmeid pidi allapoole ta isa. Mõned vedasid oma väikesed lapsed ka sinna. Üsna hulljulge.

Seejärel sõitsime Tulumist läbi, töis turiste, aga rand natuke eemal oli väike, armas ja rahulik. Kohtusime seal juhuslikult ka juba varem kohatud sakslastega, kes ütlesid, et linn on tõesti paksult ameeriklasi täis. Edasi sõitsime Playa del Carmeni,  kuhu Epp pidi jääma mõneks päevaks. Seal tuli pärast pikka kemplemist mittetöötavate parkimisautomaatidega lõpuks välja, et karnevali puhul on parkimine tasuta.  Kena, aga mõistagi ei teadnud seda see vanem härrasmees, kes kinnitas, et iga päev kl 10-22 tuleb parkimise eest maksta. Sõime kolmekesi õhtust rannabaaris. Linn oli jällegi väga turistine ja elav kuurort –  kõik olid lõbutsemise peal väljas ja oli üle pika aja näha ka purjus inimesi, lisaks Avenida 10, mis vist kunagi ei maga. Sõpradega heaks ajaviitmiseks tundus täitsa tore koht, aga ega midagi muud seal vist väga ei ole. Jätsime lõpuks Epuga hüvasti, Lauri oleks küll tahtnud Epust rohkem sinna puhkama jääda, aga parata polnud midagi, sõitsime Cancuni tagasi.

Auto tagastamine läks kenasti, hotell&hostel oli ka täitsa lõbus – juhuks, kui tahaks sellist hosteli elu elada, oli seal palju võimalusi, mida koos teiste külalistega teha, nt veepall, disko ja mingid õhtused mängud. Meie muidugi vajusime ainult voodisse, nagu hommikul kl 6 ärkavatele vanainimestele kohane. Hommikul hotellist bussijaama liikudes jäi teele üks paksult rahvast täis koht, ja üllatus-üllatus, see oli migratsiooniamet! Hommikune lend Costa Ricasse vahelduseks ei hilinenudki ja meie saime vabariigi aastapäeva õhtusöögi siinses Costa Rica uues kodus süüa.

Mehhikost või õigemini Yucatanist kiire esmamulje: vähem traatvõre ja rohkem ilusaid maju kui Costa Ricas, aga minu ja Lauri arvates ka vähem inglise keelt kõnelevaid inimesi (Epp arvas teisiti). Palju lamavaid politseinikke ja hulkuvaid koeri, rõõmsaid inimesi ja värve. Palju ilusaid valge liivaga randu ja tihnikut. Palju suveniiri müüjaid ja uhkeid püramiide. Ja elu on kohe palju odavam kui Costa Ricas.

Vabariigi aastapäeva puhul loojus siin päike päris kenasti. Ühtlasi tegin kartulisalatit, mis kokkuvõttes maitses täitsa hästi (Lauri ütles), arvestades, et kogu siinne toormaterjal – kartulid, marineeritud kurgid, majonees ja hapukoor – maitses väga erinevalt kodusest. Munad maitsesid sarnaselt. 🙂

Esimene väljasõit koos Epuga. Teadsime, et tahame sõita reede hommikul pärast kiireid töötoimetusi, aga jätsime kõik viimasele hetkele, mistõttu algselt plaanitud Puerto Viejo ja Manzanillo asemel tuli selline marsruut.  Ühtlasi unustasime pakkides mõned hiljem oluliseks osutunud asjad maha. Nt said mulle jalga/kaasa vaid ühed sisse kandmata plätud ja seetõttu oleks pidanud kaasa võtma ka plaastrid. Ühtlasi oleks võinud võtta vihmakeebid ning nii muuseas oleks võinud korteriukse ka lukku panna. Aga pole hullu, nüüd teame, et siinne elukoht on nii turvaline, et võib paariks päevaks eemale minnes vabalt ukse lahti jätta.

Taksosõit bussijaama venis ummikute tõttu, mistõttu nägime, kuidas meie buss parajasti ära sõitis. Üks taksojuht lubas meid bussini kiiresti toimetada, me hüppasime peale, aga tuli välja, et seal maksimaalselt kaks seisukohta ja samal päeval kõik bussid Puerto Viejosse välja müüdud. Pidi olema festival, pärast mõtlesime, et v-o siis see surfivõistlus oligi festival. Igatahes oli naljakas ja kallis taksosõit, mille tulemusena maandusime esialgsest jaamale küllalt lähedal, et sõita Limoni, kust siis lootsime võimalusel edasi randa mööda allapoole liikuda. Taksojuht pakkus meile ka variant 140 euro eest sõita 1,5 tundi järgmisesse linna, kust oleks u 2h pärast buss Puerto Viejosse läinud. Hindasime, et kallis ja kahtlane.

Saime Limoni bussile, aga ilma konditsioneerita, sõitsime läbi uhke ja jaheda rahvuspargi ja jõudsime Limoni keskpäeva paiku. Mõtlesime, et vaatame, kas peaks mingil põhjusel sinna esialgu jääma, aga pärast mõningast kõndimist ja ühte õlut oli selga, et pole mitte ühtegi põhjust jäämiseks. Isegi õllede ette kandja ütles, et minge kiiresti Cahuitasse, mis ootate. Mõeldud, tehtud. Cahuita buss meenutas nõukogude aegset bussi, mis sõitis selle kohta päris kiiresti, aga sihtkohta jõudsime siiski pimedas. Ja hakkasime öömaja otsima. Pärast kahe-kolme koha vaatamist, seejuures igal pool oli alles just üks tuba, kuhu mahtus kolm inimest, jäime kõige hubasemasse neist, kus kõrval mühises kohe meri ja hommikusööki sai nautida kena merevaatega. Ja kohalik väike koer oli ka väga armas.

Sõime lähedal olevas Itaalia restoranis, kus oli jutukas peakokk, kel olevat 4 aastat Läti tüdruksõber olnud, ja suundusime pärast seda reggae baari. Baaris oli päris kirju seltskond – nii noori kui ka vanu, nii turiste kui ka kohalikke. Õhtu naelaks kujunes kahe laisklooma tants elektritraatidel otse baari kohal. Erinevalt tavalisest liikusid nad päris kiiresti edasi ja tagasi ja nuhutasid omavahel. Pärast südaööd kukkusime voodisse. Üldiselt oli Cahuita selline kena vaikne kohake, kus peatänava ümber on kogunenud peaaegu kõik asula poed, restoranid ja baarid.  Main road oligi nimeks, tavaliselt ongi kas Main road või Avenida 0 või Avenida central peatänav, millest ühele poole lähevad paaritud numbrid ja teisele paari numbrid. Nendega ristuvad Called, mille puhul on rohkem variante (nt hakkavad numbrid kuskil asula äärest pihta), aga tihti ka sama loogika.

Järgmine päev jalutasime pikalt Cahuita rahvuspargis, kus lisaks juba varem nähtud ahvidele nägime nt pesukarusid (üks nautis eriti inimeste ees kekslemist), boamadu, mingi peenikest heledat madu kaks korda, lõputut hulka krabisid ja sisalikke, oravaid ja mingi musta pesukaruga sarnast olendit. Epule meeldisid eriti kormoranid.  Ilm oli palav, rannad ilusad ja palju pikniku pidajaid. Rahvusparki randa piknikule minek paistab olevat kohalike üks meelistegevusi nädalavahetusel. Rahvuspargist väljudes saime ühed värskendavad joogid näppu, taksolaadse asjaga Cahuitasse ja sealt edasi bussiga Puerto Viejosse. Lubatud 5 minuti pärast tuli bussi kindlasti kohe pigem 30 või 45 minutit oodata.

Puerto Viejos viskasime pakid väga spartalikku ja hipilikku hostelisse ning läksime surfivõistlust otsima. Kohe see silma ei paistnud ja seetõttu sõime hoopis hilist lõunat, pärast mida otsustasime jalutada natuke edasi, et Epp saaks ujuda.

Lõppkokkuvõttes kõndisime vist pigem tunnikese, aga see-eest asja eest, sest lisaks Epule tõmbasid uhked lained ka Lauri ujuma. Polegi Laurit näinud nii pikalt vees. Oli väga rahul. Kuna mina olin eelnevalt rahvuspargis ennast sisse kastnud, siis andsin parima, et nende suplust jäädvustada.

Õhtu lõpetasime õhtusöögi ja mõne joogiga. Võtsime isegi ühed tekiilad, aga tundub, et nende nautimise aeg on ikka möödas. Eriti mul läks väga raskelt alla. Lauri leidis endale hosteli ees suitsetades seltsilise – ühe pensionile jäänud endise kullakaevaja Kanadast, kes väitis, et hoidis Costa Ricasse uusi hambaid tegema tulles kokku 30 000 dollarit. Ja muidu oli selline kanepi usku, nagu Puerto Viejos vist paljud. Järgmine hommik olevat olnud üsna katki eilsest alkoholi kogusest, kuigi õhtul rääkis juba targalt, et kanep ei riku järgmist hommikut ära. Oli vist siin ja seal vabatahtlik jne. Mõtlesime isegi, et pärast keskkooli oleks ju võinud söögi ja öömaja eest kuskil Costa Rica hostelis vabatahtlik küll paar kuud olla. Linn oli omamoodi tore, aga meie maitse jaoks liiga läbi imbunud meelemürkidest ja täis uimaseid kohalikke ja turiste.

Järgmisel päeval pidime randa minema. Öösel ja hommikul kallas ning kui lõpuks läks päris ilusaks ja palavaks ja me lõpuks Lauriga randa otsustasime sõita, siis, nagu ikka, hakkas jälle kallama, nii et pidime pea kohe hakkama otsima tuktukki tagasi keskusesse. Epp, kes läks rattaga sõitma, jäi korralikult vihma kätte. Bussi peale saamine oli ka paras saaga. Kuigi meil olid piletid ette ostetud, tundus alguses, et lootusetu juhtum. Õnneks tuli ka teine pooltäis buss, kuhu saime poolkogemata vahele astudes löögile. Eelmüügipiletita inimesed küll sealt vist sel päeval kuhugi ei saanud.

Mis me sest õppisime: tasub natuke pikemalt ette planeerida ja pakkida ning võimalusel pikemalt ühe koha peal viibida.  Ja noh, ukse võib nii muuseas ka järgmine kord lukku keerata.

Eelmisel nädalavahetusel olime laisad ja ei läinud Herediast välja. Pühapäeval oli küll esialgu plaanis minna vulkaani otsa ja lähedusse jalutama, aga tormi arvestades ei tundunud see kõige parem mõte. Loodame tuleval nädalavahetusel seda viga parandada.

Vahepeal oleme paar korda käinud üle tee söömas, kus lihtne, aga söödav toit, aga oleme vaeva näinud, et aru saada, millised on valikud. Esimesel korral võtsin mina casado kalaga, teine kord Lauri sama rebitud lihaga. Teise korra pildid lisasime toidupiltide galeriisse. Mina käisin korra ka oma instituudi kabinetist kahe minuti kaugusel sööklas, aga seal oli pikk järjekord (sh olid pea kõik minust lühemad ja tundusid muidu väga noored olevat), vähe valikut, maksta tuli sularahas (juhtumisi mul oli 2000 kohalikku kolooni) ning söök oli selline, et kõhtu midagi sai ja vast tudengina lepiks kuidagi, aga nii kõrges eas tundub juba ebakohane sellist sööki igapäevaselt süüa. Lauri on siin mitu korda kohalikku 10 minuti kaugusel olevasse Subway’sse jalutanud ja iga kord olnud üllatunud lõpptulemuse üle. Viimane kord käis eile ja kui pika jutu peale vastas „si“ (sest ta loodab kõik olukorrad „si“ ja „no“ga ära lahendada), siis sai võileiva, mille vahel vaid juust ja salaami.    

Mina käisin eile õhtupoole üksi šoppamas, aga peale söögi ei suutnud suurest ostukeskusest midagi leida. Sööki-jooki oli aga palju, ja selle asemel, et Uberi juht oleks olnud džentelmen ja aidanud mind kottidega, käitus ta suisa vastupidiselt. Ei aidanud millegagi, aga jättis mulle ainuvõimaluse ette enda kõrvale istuda ja jutustas ja küsis pidevalt hispaania keeles, kuigi ma ütlesin, et ei oska peaaegu üldse. Tore oli vähemalt see, et kui ma millestki aru sain, siis reageerisin nii, nagu heaks arvasin: kas Eestis on palju ilusaid naisi/kõik naised ilusad – ei saa aru; kas oled abielus – jah, muidugi; kas oled siin üksi – ei, abikaasaga jne. Hea, et ta nähtamatu sõrmuse kohta ei küsinud. Igatahes vähendas natuke indu üksi Uberiga sõita. Siiani on nad sundinud üht meist kahest ette istuma ainult siis, kui oleme sõitnud kaugemale ehk San Josesse.

Täna tuli Epp, kes tõi meile Taiwanist kohalikku teed, aga hoolikalt välja valitud Sambali kaste võeti paraku USA lennujaamas ära. Hea vähemalt, et sai Aasiast eluga tulema.

Siin on lisaks kindlustele, trellidele ja okastraadile sissemurdmiskindlust suurendatud mõnes kohas ka katkiste (õlle)pudelitega. Pildil vahest natuke liiga napilt näha, aga lõbus on seejuures see, et see kaitseb meie meelest küll ainult hüljatud heinaplatsi ( heinamaa+muruplats).

Lugeja soovil oleme ka toidupildistajad. Valik ei ole kindlasti esinduslik – ei selles, mida me siin sööme, ega ka selles, mida siin süüakse. Ühtlasi on kahtlane, et siia juhtuks pilte väga peentest toitudest. Aga noh, ongi lugejal rõõmsam. Galerii täieneb jooksvalt.

Taevas on sinine. Lauri läheb ujuma ja Kats ujub. Võtsime tund-poolteist päikest ja nüüd oleme üks roosa, teine punane.