Kats ja Lauri Costa Ricas

Mõningaid tähelepanekuid siinsest elust. Esiteks tunduvad seni kohatud inimesed loomu poolest rahulikumad kui nt lõunaeurooplased ja kõige tavalisem tervitus on lühend buenas, buenas dias’t ja buenas tardes’t kasutatakse ka, aga vähem. Umbes pooled neist, kellega oleme kohtunud, räägivad mingil määral või rohkem kui mingil määral inglise keelt, teised leiavad kiiresti kellegi teise, kelle poole pöörduda, või siis võtavad kohe telefonis Google translate’i lahti ja saabki hakkama. Turistipiirkondades on lood paremad, Laurigi rõõmustas, et sai Manuel Antonios asjad aetud. Eks tal oli vestmik ka kaasas.

Ülikoolis oskab akadeemiline personal hästi keelt, enamik administratiivtöötajatest mitte nii väga, aga neid utsitatakse minuga praktiseerima. Samas mina tahan oma pea olematut hispaania keelt ju praktiseerida. Eile tõmbasin Duolingo äpi ja täna ületasin juba viiekordselt päevase koguse. Ühtlasi oli täna esimene uurimisseminar, kus kogu tegevus käis hispaania keeles. Mu siinne juhendaja tõlkis põhipunktid ära, lisaks kasutasin Google translate’i mõnede sõnade mõistmiseks, aga väga raske on korraga võõras keeles ja võõras teemas orienteeruda. Samas õppisin nii mõnegi uue sõna – nt cadena (ahel, kett). Lauri aga on tubli ja hoiab meid Costa Rica uudistega kursis.

Mis siis esmapilgul siinsele riigile veel on omane? Kuigi jalakäijaid jagub, on kõnniteede süsteem võrreldes Eestiga olematu. Neid kas pole üldse või algavad suvalisest kohast järsku ja sama äkitselt ka lõpevad. Kuigi räägitakse, et Costa Ricas ei ole tänavanimesid, midagi siin siiski on. Palju on tõesti suvalisi Avenida 1 ja 2 jne (vähemalt Google mapsis, sest tänavasilte pole veel märganud), aga paistavad olevat ka mingid muud nimed. Samas, kui meil tegemist üldse tänavaga (vahest lihtsalt nt maantee), siis vist see 106 tähistab seda.

Tuul on ka üsna meeletu siin Heredias, mõnel päeval on kuni 10 m/s, aga pigem selline 20-29 m/s. Potentsiaalselt peaks kogu aeg tormihoiatus olema. Ahjaa, vaatamata suurele tuulele jõudsin mina lõpuks pea nädal aega pärast siia jõudmist basseini. Maru mõnus oli, ujusin üksi meeldivalt soojas vees, kui tuul üle vihises, ja kloori polnud üldse tunda. Ei tea, kas tuul puhus ära, nina tuim või siis ongi vähe kloorine.

Poodlemine on mõneti keeruline, sest ei tunne ju nende supermarketite hingeelu – isegi Eestis võtab võõras toidupoes asjade leidmine oma aja, siin siis vähemalt kolm korda rohkem. Ja toidud toitudeks, oleme leidnud meeldivaid teravaid ja vähem teravaid kastmeid, kookosevee ning muidugi kohalikke õllesid, aga mõningaid asju on olnud eriti raske leida. Nii näiteks otsisime päris mitmest supermarketist ja ostukeskusest kaalu. Tavaline pidi olema, et neid müüakse apteekides, aga mitte selles, kust me küsisime. Lõpuks nüüd saime. Sama raske on leida moppi vms põranda pesemiseks – pole näinud siiani ja Walmartis öeldi, et sellist asja neil küll pole.

Enamik elektroonikapoode on siin segu kodumasinatest, vähem on muud elektroonikat, aga rohkesti on ka mööblit ja tihti pakutakse sekka ka mootorrattaid. Ja noh, keskeltläbi tunduvad toidupoed tšekkide järgi üsna kallid. Lisaks nõutakse alati lisaks pinile tšekile allkirja ja vahel ka isikut tõendavat dokumenti. Ning mis isiku tõendamisse puutub, siis Manuel Antonios peatudes nõuti meilt passe – õnneks olin ettenägelikult ühe Eestis tehtud passikoopiate lehe kaasa võtnud ja see sobis. Piim on siin väga naturaalne – nädal pärast ostmist oli väga ühtlane ja kena hapupiim (tõsi, ununes paariks tunniks välja vahepeal). Oleks teadnud, oleks ära kallamise asemel pannkooke teinud.

Lisaks poodlemisele teeme kordamööda ja/või samal ajal päris pikki tööpäevi. Trenni teeme ka hoogsalt, vahest liigagi hoogsalt. Loodame, et tulemused on ka millalgi näha. Käisime ka kinos filmi „1917“ vaatamas, kus meelehärmiks lasti u 15-20 minutit reklaame. Aga vähemasti on tore, et enamikest filmidest on lisaks dubleeritud versioonile ka subtiitritega versioon. Ka pakuti seal ühes karbis, aga eraldatuna soolast ja magusat popcorni, magusa kohta arvas Lauri: me gusto mucho. Ja korra käisime San Joses jalutamas ja restoranis söömas (Laurit näeb seal ennast menüü taha peitmas „esimestes klõpsudes“). Kui Heredia on selline natuke arusaamatu ühe- ja kahekorruseliste majade kogum, siis San Jose annab juba rohkem linna mõõdu välja.

Uber ja Uber Eats töötavad väga hästi, meil läheb 3 eurot Heredia kesklinna ja 6 eurot San Josesse. Kuna söögikohti siin elamise lähedal pole (üks on, aga pühapäeval, kui tahtsime minna, oli just kinni), siis tellime ikka parasjagu, sest söögi tegemise vahenditega oleme napilt varustatud, ja tahaks kohalikke maitseid proovida – Lauri muidugi tellib pigem endale teada maitseid. 😊 Mina sain ka lõpuks Uberi tööle, millegipärast tõrkus ligi nädal aega, nii et hakkasin ennast juba sunnimaisena tundma. Mingi buss läheb meie maja eest ka Herediasse ja San Josesse umbes iga poole tunni tagant, aga kindla graafikuta. Pole veel testida jõudnud.

Avastasime, et nii basseini juures kui ka 20. korrusel on Wifi, nii et vähemalt mul on oma läpakaga päris palju potentsiaalseid töötamise kohti. Lauril on mõnevõrra piiratum valik – kuvar nõuab töö tegemist korteris, aga videokõnesid saab soovi korral ka 20. korrusel teha.

Meie esimene väljasõit oli Manuel Antoniosse – siinkandis üks populaarsemaid sihtkohti Vaikse ookeani ääres, kus on ilus rand ja väidetavalt liigirikkaim rahvuspark. Piletid olime igaks juhuks paar päeva varem ära ostnud, mistõttu saime kenasti bussis esimestel kohtadel istuda ja ümbrust jälgida. Parasjagu kuristikke oli, aga muidu oli tee väga viisakas. Pärast tundi sõitu (kokku ligi neljatunnisest sõidust) tehti söögipaus maantee äärses toidukohas. Kohale jõudes prahvatas kliimaseadmega bussist välja astudes meile näkku troopiline kuumus ja niiskus. Selle kõrval tundus kohalik Heredia ilm tõesti midagi kevade ja sügise vahepealset. Check in-i ajal näitas hotelli töötaja meile puude otsas paari tavalist ahvi ja laisklooma (tagumikku). Lauri ei suutnud roheluses ei siis ega ka hiljem laisklooma näha (teine kord siis, kui mina üsna rahvuspargist väljumise hetkel ühe pildile sain).

Pärast check in-i suundusime otse randa ja lasime ennast hellitada nagu korralikud turistid – istusime rannatoolidega varju all ja meile toodi kuuspakk külmas. Piltide peal võib Lauri rahulolevat nägu ka näha. Lauri nõudis muidugi ka skuutri sõitu. Alguses arvas küll, et jõusaalist lihased nii valusad, et pole hea mõte, aga üsna kiiresti oli müüdud mees. Täitsa lahe oli. Kui mina vahepeal keset suurt vett hulpisin, et Lauri ennast skuutriga vabamalt saaks tunda, siis oli päris lahe, aga natuke hirmus ka – haisid ei pidanud olema, aga ikkagi võõras koht jne. Ja üksi skuutriga oli ka täitsa lahe, ainult sellest ei tulnud midagi välja, et mina ees juhiks ja Lauri taga oleks – ma ei suutnud nii sujuvalt kiirendada, et gravitatsiooni vastu saada. Vesi oli muidugi nii soe, et erilisest värskendamisest ei olnud juttu. Lauri mulje rannast oli igatahes positiivne – ta oli üllatunud, et rannas nii mõnus ja huvitav võib olla. Arvas, et võiks isegi nädala seal veeta; mulle tundus see troopiline kliima aga natuke paljuvõitu nädalaks. Õhtul käisime söömas ja kuskil 21 kandis vajusime põhku. Vannitoas nägime ülisuurt, u 6 cm pikkust (vist) tarakani, mis kadus kuhugi kanalisatsiooni, kui Lauri seda kinni püüdma hakkas, ja õnneks hiljem ennast enam ei ilmutanud.   

Järgmisel hommikul läksime u 8ks rahvusparki, kus veetsime ligi kolm tundi. Nägime samu ahve, keda asulaski, lisaks mingeid linde, kes ühe pildi peal on – kakerdasid üle tee kaugelt ja jätsid tedre mulje, aga ei tuvastanud kohe, kellega tegu. Ja siis ühte kaugelt paca/agouti (eesti keeles ei anna Google translate mingit tulemust, aga küllap bioloogid teavad) moodi välja nägevat looma. Üldiselt peab tõdema, et nägime pea sama palju loomi – eriti valge näoga ahve ja iguaane –  ka rahvuspargist väljas. Kahtlesime, kas see valik mitte giidiga tuuri võtta, oli mõistlik, sest tundus, et sarvekujuluste binoklitega giidid ikka märkasid oluliselt rohkem, aga mõte oligi, et kui midagi eriti ei näe, siis eks järgmisel korral võib giidi võtta mõnes teises rahvuspargis. Niisama oli ka mõnus jalutada. Päris paljud läksid läbi pargi lihtsalt väiksematesse randadesse, kus v-o oli ka mugavam ujuda – rannale ulatuv esimene laine ei olnud selline katsumus nagu põhirannas. Igatahes tagasi kodus olles oli meil üle 20 000 sammu tehtud, kus lisaks rahvuspargile, tõsi küll, kajastusid ka Walmartis tehtud sammud – mis seda piinlikum, et kahte asja, mida sinna otsima läksime – sambali tšillikaste ja saunakaal – ei leidnud.

Elame elamukompleksis, kus on 24h valve, mis on ääristatud elektriaiaga, boonuseks on bassein ja jõusaal ning katuseterrass, mida peab broneerima. Sisenedes tehti kohe passidest koopiad ja mina olen pidanud pidanud paar korda pikemalt seletama, kes ma olen ja kus peatun. Basseini ei ole me esimeste päevade jooksul veel jõudnud (sest ilm on sombune ja kergelt vihmane, mis on siinset kuivaperioodi arvestades erakordne), aga see-eest jõusaali olen mina jõudnud kaks korda ja Lauri kolm korda. Praegu elame korteris neljandal korrusel, kust on vaade otse autoparklale, aga järgmised kaks kuud elame kümnendal korrusel, kust on parem vaade kompleksile, sh basseinile, ja kaugemale ehk slummidele ja rohelusele.

Kaks vahepeatust ja kokku ligi 20 tundi lendamist oli mõistagi karm. Tahtsin pärast nelja tundi (10+ tunnist) Amsterdam-Panama City lennul pilti teha, sest nii tülpinud nägudega on meid harva näha, aga polnud jõudu. Igatahes nägime lennuki aknast tükikest Kolumbiast ja uhkeid Panama City pilvelõhkujaid. San Josesse maandusime umbes kl 19 kohaliku aja järgi. Seejuures pinniti mind passikontrollis Laurist oluliselt pikemalt. Vajusime natuke pärast kl 21 magama ja ärkasime kl 5-6 vahel järgmisel hommikul ning hetkel ehk siis viis päeva hiljem ongi see meie rutiin.