Nädalavahetus Manuel Antonios

Meie esimene väljasõit oli Manuel Antoniosse – siinkandis üks populaarsemaid sihtkohti Vaikse ookeani ääres, kus on ilus rand ja väidetavalt liigirikkaim rahvuspark. Piletid olime igaks juhuks paar päeva varem ära ostnud, mistõttu saime kenasti bussis esimestel kohtadel istuda ja ümbrust jälgida. Parasjagu kuristikke oli, aga muidu oli tee väga viisakas. Pärast tundi sõitu (kokku ligi neljatunnisest sõidust) tehti söögipaus maantee äärses toidukohas. Kohale jõudes prahvatas kliimaseadmega bussist välja astudes meile näkku troopiline kuumus ja niiskus. Selle kõrval tundus kohalik Heredia ilm tõesti midagi kevade ja sügise vahepealset. Check in-i ajal näitas hotelli töötaja meile puude otsas paari tavalist ahvi ja laisklooma (tagumikku). Lauri ei suutnud roheluses ei siis ega ka hiljem laisklooma näha (teine kord siis, kui mina üsna rahvuspargist väljumise hetkel ühe pildile sain).

Pärast check in-i suundusime otse randa ja lasime ennast hellitada nagu korralikud turistid – istusime rannatoolidega varju all ja meile toodi kuuspakk külmas. Piltide peal võib Lauri rahulolevat nägu ka näha. Lauri nõudis muidugi ka skuutri sõitu. Alguses arvas küll, et jõusaalist lihased nii valusad, et pole hea mõte, aga üsna kiiresti oli müüdud mees. Täitsa lahe oli. Kui mina vahepeal keset suurt vett hulpisin, et Lauri ennast skuutriga vabamalt saaks tunda, siis oli päris lahe, aga natuke hirmus ka – haisid ei pidanud olema, aga ikkagi võõras koht jne. Ja üksi skuutriga oli ka täitsa lahe, ainult sellest ei tulnud midagi välja, et mina ees juhiks ja Lauri taga oleks – ma ei suutnud nii sujuvalt kiirendada, et gravitatsiooni vastu saada. Vesi oli muidugi nii soe, et erilisest värskendamisest ei olnud juttu. Lauri mulje rannast oli igatahes positiivne – ta oli üllatunud, et rannas nii mõnus ja huvitav võib olla. Arvas, et võiks isegi nädala seal veeta; mulle tundus see troopiline kliima aga natuke paljuvõitu nädalaks. Õhtul käisime söömas ja kuskil 21 kandis vajusime põhku. Vannitoas nägime ülisuurt, u 6 cm pikkust (vist) tarakani, mis kadus kuhugi kanalisatsiooni, kui Lauri seda kinni püüdma hakkas, ja õnneks hiljem ennast enam ei ilmutanud.   

Järgmisel hommikul läksime u 8ks rahvusparki, kus veetsime ligi kolm tundi. Nägime samu ahve, keda asulaski, lisaks mingeid linde, kes ühe pildi peal on – kakerdasid üle tee kaugelt ja jätsid tedre mulje, aga ei tuvastanud kohe, kellega tegu. Ja siis ühte kaugelt paca/agouti (eesti keeles ei anna Google translate mingit tulemust, aga küllap bioloogid teavad) moodi välja nägevat looma. Üldiselt peab tõdema, et nägime pea sama palju loomi – eriti valge näoga ahve ja iguaane –  ka rahvuspargist väljas. Kahtlesime, kas see valik mitte giidiga tuuri võtta, oli mõistlik, sest tundus, et sarvekujuluste binoklitega giidid ikka märkasid oluliselt rohkem, aga mõte oligi, et kui midagi eriti ei näe, siis eks järgmisel korral võib giidi võtta mõnes teises rahvuspargis. Niisama oli ka mõnus jalutada. Päris paljud läksid läbi pargi lihtsalt väiksematesse randadesse, kus v-o oli ka mugavam ujuda – rannale ulatuv esimene laine ei olnud selline katsumus nagu põhirannas. Igatahes tagasi kodus olles oli meil üle 20 000 sammu tehtud, kus lisaks rahvuspargile, tõsi küll, kajastusid ka Walmartis tehtud sammud – mis seda piinlikum, et kahte asja, mida sinna otsima läksime – sambali tšillikaste ja saunakaal – ei leidnud.