Kohalikust elust I

Mõningaid tähelepanekuid siinsest elust. Esiteks tunduvad seni kohatud inimesed loomu poolest rahulikumad kui nt lõunaeurooplased ja kõige tavalisem tervitus on lühend buenas, buenas dias’t ja buenas tardes’t kasutatakse ka, aga vähem. Umbes pooled neist, kellega oleme kohtunud, räägivad mingil määral või rohkem kui mingil määral inglise keelt, teised leiavad kiiresti kellegi teise, kelle poole pöörduda, või siis võtavad kohe telefonis Google translate’i lahti ja saabki hakkama. Turistipiirkondades on lood paremad, Laurigi rõõmustas, et sai Manuel Antonios asjad aetud. Eks tal oli vestmik ka kaasas.

Ülikoolis oskab akadeemiline personal hästi keelt, enamik administratiivtöötajatest mitte nii väga, aga neid utsitatakse minuga praktiseerima. Samas mina tahan oma pea olematut hispaania keelt ju praktiseerida. Eile tõmbasin Duolingo äpi ja täna ületasin juba viiekordselt päevase koguse. Ühtlasi oli täna esimene uurimisseminar, kus kogu tegevus käis hispaania keeles. Mu siinne juhendaja tõlkis põhipunktid ära, lisaks kasutasin Google translate’i mõnede sõnade mõistmiseks, aga väga raske on korraga võõras keeles ja võõras teemas orienteeruda. Samas õppisin nii mõnegi uue sõna – nt cadena (ahel, kett). Lauri aga on tubli ja hoiab meid Costa Rica uudistega kursis.

Mis siis esmapilgul siinsele riigile veel on omane? Kuigi jalakäijaid jagub, on kõnniteede süsteem võrreldes Eestiga olematu. Neid kas pole üldse või algavad suvalisest kohast järsku ja sama äkitselt ka lõpevad. Kuigi räägitakse, et Costa Ricas ei ole tänavanimesid, midagi siin siiski on. Palju on tõesti suvalisi Avenida 1 ja 2 jne (vähemalt Google mapsis, sest tänavasilte pole veel märganud), aga paistavad olevat ka mingid muud nimed. Samas, kui meil tegemist üldse tänavaga (vahest lihtsalt nt maantee), siis vist see 106 tähistab seda.

Tuul on ka üsna meeletu siin Heredias, mõnel päeval on kuni 10 m/s, aga pigem selline 20-29 m/s. Potentsiaalselt peaks kogu aeg tormihoiatus olema. Ahjaa, vaatamata suurele tuulele jõudsin mina lõpuks pea nädal aega pärast siia jõudmist basseini. Maru mõnus oli, ujusin üksi meeldivalt soojas vees, kui tuul üle vihises, ja kloori polnud üldse tunda. Ei tea, kas tuul puhus ära, nina tuim või siis ongi vähe kloorine.

Poodlemine on mõneti keeruline, sest ei tunne ju nende supermarketite hingeelu – isegi Eestis võtab võõras toidupoes asjade leidmine oma aja, siin siis vähemalt kolm korda rohkem. Ja toidud toitudeks, oleme leidnud meeldivaid teravaid ja vähem teravaid kastmeid, kookosevee ning muidugi kohalikke õllesid, aga mõningaid asju on olnud eriti raske leida. Nii näiteks otsisime päris mitmest supermarketist ja ostukeskusest kaalu. Tavaline pidi olema, et neid müüakse apteekides, aga mitte selles, kust me küsisime. Lõpuks nüüd saime. Sama raske on leida moppi vms põranda pesemiseks – pole näinud siiani ja Walmartis öeldi, et sellist asja neil küll pole.

Enamik elektroonikapoode on siin segu kodumasinatest, vähem on muud elektroonikat, aga rohkesti on ka mööblit ja tihti pakutakse sekka ka mootorrattaid. Ja noh, keskeltläbi tunduvad toidupoed tšekkide järgi üsna kallid. Lisaks nõutakse alati lisaks pinile tšekile allkirja ja vahel ka isikut tõendavat dokumenti. Ning mis isiku tõendamisse puutub, siis Manuel Antonios peatudes nõuti meilt passe – õnneks olin ettenägelikult ühe Eestis tehtud passikoopiate lehe kaasa võtnud ja see sobis. Piim on siin väga naturaalne – nädal pärast ostmist oli väga ühtlane ja kena hapupiim (tõsi, ununes paariks tunniks välja vahepeal). Oleks teadnud, oleks ära kallamise asemel pannkooke teinud.

Lisaks poodlemisele teeme kordamööda ja/või samal ajal päris pikki tööpäevi. Trenni teeme ka hoogsalt, vahest liigagi hoogsalt. Loodame, et tulemused on ka millalgi näha. Käisime ka kinos filmi „1917“ vaatamas, kus meelehärmiks lasti u 15-20 minutit reklaame. Aga vähemasti on tore, et enamikest filmidest on lisaks dubleeritud versioonile ka subtiitritega versioon. Ka pakuti seal ühes karbis, aga eraldatuna soolast ja magusat popcorni, magusa kohta arvas Lauri: me gusto mucho. Ja korra käisime San Joses jalutamas ja restoranis söömas (Laurit näeb seal ennast menüü taha peitmas „esimestes klõpsudes“). Kui Heredia on selline natuke arusaamatu ühe- ja kahekorruseliste majade kogum, siis San Jose annab juba rohkem linna mõõdu välja.

Uber ja Uber Eats töötavad väga hästi, meil läheb 3 eurot Heredia kesklinna ja 6 eurot San Josesse. Kuna söögikohti siin elamise lähedal pole (üks on, aga pühapäeval, kui tahtsime minna, oli just kinni), siis tellime ikka parasjagu, sest söögi tegemise vahenditega oleme napilt varustatud, ja tahaks kohalikke maitseid proovida – Lauri muidugi tellib pigem endale teada maitseid. 😊 Mina sain ka lõpuks Uberi tööle, millegipärast tõrkus ligi nädal aega, nii et hakkasin ennast juba sunnimaisena tundma. Mingi buss läheb meie maja eest ka Herediasse ja San Josesse umbes iga poole tunni tagant, aga kindla graafikuta. Pole veel testida jõudnud.

Avastasime, et nii basseini juures kui ka 20. korrusel on Wifi, nii et vähemalt mul on oma läpakaga päris palju potentsiaalseid töötamise kohti. Lauril on mõnevõrra piiratum valik – kuvar nõuab töö tegemist korteris, aga videokõnesid saab soovi korral ka 20. korrusel teha.