Esimene väljasõit koos Epuga. Teadsime, et tahame sõita reede hommikul pärast kiireid töötoimetusi, aga jätsime kõik viimasele hetkele, mistõttu algselt plaanitud Puerto Viejo ja Manzanillo asemel tuli selline marsruut. Ühtlasi unustasime pakkides mõned hiljem oluliseks osutunud asjad maha. Nt said mulle jalga/kaasa vaid ühed sisse kandmata plätud ja seetõttu oleks pidanud kaasa võtma ka plaastrid. Ühtlasi oleks võinud võtta vihmakeebid ning nii muuseas oleks võinud korteriukse ka lukku panna. Aga pole hullu, nüüd teame, et siinne elukoht on nii turvaline, et võib paariks päevaks eemale minnes vabalt ukse lahti jätta.
Taksosõit bussijaama venis ummikute tõttu, mistõttu nägime, kuidas meie buss parajasti ära sõitis. Üks taksojuht lubas meid bussini kiiresti toimetada, me hüppasime peale, aga tuli välja, et seal maksimaalselt kaks seisukohta ja samal päeval kõik bussid Puerto Viejosse välja müüdud. Pidi olema festival, pärast mõtlesime, et v-o siis see surfivõistlus oligi festival. Igatahes oli naljakas ja kallis taksosõit, mille tulemusena maandusime esialgsest jaamale küllalt lähedal, et sõita Limoni, kust siis lootsime võimalusel edasi randa mööda allapoole liikuda. Taksojuht pakkus meile ka variant 140 euro eest sõita 1,5 tundi järgmisesse linna, kust oleks u 2h pärast buss Puerto Viejosse läinud. Hindasime, et kallis ja kahtlane.
Saime Limoni bussile, aga ilma konditsioneerita, sõitsime läbi uhke ja jaheda rahvuspargi ja jõudsime Limoni keskpäeva paiku. Mõtlesime, et vaatame, kas peaks mingil põhjusel sinna esialgu jääma, aga pärast mõningast kõndimist ja ühte õlut oli selga, et pole mitte ühtegi põhjust jäämiseks. Isegi õllede ette kandja ütles, et minge kiiresti Cahuitasse, mis ootate. Mõeldud, tehtud. Cahuita buss meenutas nõukogude aegset bussi, mis sõitis selle kohta päris kiiresti, aga sihtkohta jõudsime siiski pimedas. Ja hakkasime öömaja otsima. Pärast kahe-kolme koha vaatamist, seejuures igal pool oli alles just üks tuba, kuhu mahtus kolm inimest, jäime kõige hubasemasse neist, kus kõrval mühises kohe meri ja hommikusööki sai nautida kena merevaatega. Ja kohalik väike koer oli ka väga armas.
Sõime lähedal olevas Itaalia restoranis, kus oli jutukas peakokk, kel olevat 4 aastat Läti tüdruksõber olnud, ja suundusime pärast seda reggae baari. Baaris oli päris kirju seltskond – nii noori kui ka vanu, nii turiste kui ka kohalikke. Õhtu naelaks kujunes kahe laisklooma tants elektritraatidel otse baari kohal. Erinevalt tavalisest liikusid nad päris kiiresti edasi ja tagasi ja nuhutasid omavahel. Pärast südaööd kukkusime voodisse. Üldiselt oli Cahuita selline kena vaikne kohake, kus peatänava ümber on kogunenud peaaegu kõik asula poed, restoranid ja baarid. Main road oligi nimeks, tavaliselt ongi kas Main road või Avenida 0 või Avenida central peatänav, millest ühele poole lähevad paaritud numbrid ja teisele paari numbrid. Nendega ristuvad Called, mille puhul on rohkem variante (nt hakkavad numbrid kuskil asula äärest pihta), aga tihti ka sama loogika.
Järgmine päev jalutasime pikalt Cahuita rahvuspargis, kus lisaks juba varem nähtud ahvidele nägime nt pesukarusid (üks nautis eriti inimeste ees kekslemist), boamadu, mingi peenikest heledat madu kaks korda, lõputut hulka krabisid ja sisalikke, oravaid ja mingi musta pesukaruga sarnast olendit. Epule meeldisid eriti kormoranid. Ilm oli palav, rannad ilusad ja palju pikniku pidajaid. Rahvusparki randa piknikule minek paistab olevat kohalike üks meelistegevusi nädalavahetusel. Rahvuspargist väljudes saime ühed värskendavad joogid näppu, taksolaadse asjaga Cahuitasse ja sealt edasi bussiga Puerto Viejosse. Lubatud 5 minuti pärast tuli bussi kindlasti kohe pigem 30 või 45 minutit oodata.
Puerto Viejos viskasime pakid väga spartalikku ja hipilikku hostelisse ning läksime surfivõistlust otsima. Kohe see silma ei paistnud ja seetõttu sõime hoopis hilist lõunat, pärast mida otsustasime jalutada natuke edasi, et Epp saaks ujuda.
Lõppkokkuvõttes kõndisime vist pigem tunnikese, aga see-eest asja eest, sest lisaks Epule tõmbasid uhked lained ka Lauri ujuma. Polegi Laurit näinud nii pikalt vees. Oli väga rahul. Kuna mina olin eelnevalt rahvuspargis ennast sisse kastnud, siis andsin parima, et nende suplust jäädvustada.
Õhtu lõpetasime õhtusöögi ja mõne joogiga. Võtsime isegi ühed tekiilad, aga tundub, et nende nautimise aeg on ikka möödas. Eriti mul läks väga raskelt alla. Lauri leidis endale hosteli ees suitsetades seltsilise – ühe pensionile jäänud endise kullakaevaja Kanadast, kes väitis, et hoidis Costa Ricasse uusi hambaid tegema tulles kokku 30 000 dollarit. Ja muidu oli selline kanepi usku, nagu Puerto Viejos vist paljud. Järgmine hommik olevat olnud üsna katki eilsest alkoholi kogusest, kuigi õhtul rääkis juba targalt, et kanep ei riku järgmist hommikut ära. Oli vist siin ja seal vabatahtlik jne. Mõtlesime isegi, et pärast keskkooli oleks ju võinud söögi ja öömaja eest kuskil Costa Rica hostelis vabatahtlik küll paar kuud olla. Linn oli omamoodi tore, aga meie maitse jaoks liiga läbi imbunud meelemürkidest ja täis uimaseid kohalikke ja turiste.
Järgmisel päeval pidime randa minema. Öösel ja hommikul kallas ning kui lõpuks läks päris ilusaks ja palavaks ja me lõpuks Lauriga randa otsustasime sõita, siis, nagu ikka, hakkas jälle kallama, nii et pidime pea kohe hakkama otsima tuktukki tagasi keskusesse. Epp, kes läks rattaga sõitma, jäi korralikult vihma kätte. Bussi peale saamine oli ka paras saaga. Kuigi meil olid piletid ette ostetud, tundus alguses, et lootusetu juhtum. Õnneks tuli ka teine pooltäis buss, kuhu saime poolkogemata vahele astudes löögile. Eelmüügipiletita inimesed küll sealt vist sel päeval kuhugi ei saanud.
Mis me sest õppisime: tasub natuke pikemalt ette planeerida ja pakkida ning võimalusel pikemalt ühe koha peal viibida. Ja noh, ukse võib nii muuseas ka järgmine kord lukku keerata.
Leave a comment