Lisaks tavapärasele töötamisele kolisime neljapäeval uude korterisse, ootasime postipakki (mida ei tulnud) ja pidime lendama u kl 18.28 Mehhikosse, aga lend muidugi hilines. Meie õnneks tuli teade selle kohta natuke enne seda, kui oleksime hakanud lennujaama suunduma, ning õnneks suutsime ka tuvastada, et see hilines lausa 3,5 tundi ehk läks alles kl 22 õhtul. Seega jõudsime alles kl 1 paiku öösel Cancuni, pärast ligi tunnikest passikontrollis passimist saime enne kl 3 endale rendiauto ja voila! Lennujaamast toimetasime Cancuni ka kaks saksa tudengit, kes ei tahtnud shuffle’i eest 40 dollarit inimese kohta välja käia. Olid alustanud Mehhikos vahetussemestrist ja siis jõudnud Guatemalasse ja Nicaraguasse. Kokku olid seitse kuud Kesk-Ameerikas viibinud ja veel ei oodanud 1,5 nädala pärast tagasi koju sõitmist. Tudengid juhatasid meid oma offline kaarti kasutades hotellini ja läksid ise edasi lähedal asuvasse bussijaama varahommikust Tulumi bussi ootama. Meie sattusime kõige umbkeelsema hotelliteenindaja otsa. Isegi Google translate’i kaudu ei suutnud ta selgeks teha, mis toimub. Küllap oli asi ka selles, et me olime väsinud. Kuna jõudsime hilja, siis saime kahe laia voodiga toa kahe toa asemel, aga mis seal ikka.
Hommikul sõitsime Epu soovil Cancuni hotellitsoonist läbi, viskasime rannale pilgu peale, mis oli nii ere (ja tuuline), et ei kannatanud pikalt vaadata. Seejärel suundusime Valladolidi, aga otsustasime käigupealt, et käime esimesel päeval roosat järve vaatamas ehk sõidame pikalt, siis hiljem mõnusam ja paiksem. Sõitsimegi siis päris pikalt väiksemaid teid mööda, kus tekkis isegi kohati tunne, et oleme tsivilisatsioonist täiesti eemal. Tee peal oli palju põõsaid ja tihnikuid, väikeseid asulaid ja nende vaeseid elanikke (ehk tihnikumehhiklased), hästi palju erinevaid lamavaid politseinikke, eriti alguses hästi palju viiteid cenote’de suunas vasakule ja paremale, ning tohutult palju viletsas olukorras olevaid kodutuid koeri. Politsei peatas meie auto kahel korral – korra Cancunis öösel, et küsida, kuidas läheb ja kas olete joonud (eitava vastuse peale paluti lahkelt edasi sõita), ja pisikeses asulas keset Yucatani poolsaart, et uurida, kuhu läheme, ja vastuse peale jälle rõõmustades, et hea valik. Seega jäi meile kohalikust politseist üsna hea mulje – ei nõutud raha ega midagi.
Jõudsime Las Coloradasse ja võtsime kiiresti midagi hamba alla. Vahetult enne nägime valgeid soolamägesid ja pärast sööki uudistasime nn roosat järve mitmest eri küljest. Nägime ka päris palju flamingosid. Kena, aga ei tea, kas nii pikka sõitu väärt, kui see sõit ise ei oleks ka selline meeleolukas ja avastuslik olnud. Valladolidi sõites jäime pimeda peale ja Lauri imestas, et kõik sõidavad 120ga 90 km tsoonis. Hiljem CR-sse jõudnuna tuli välja, et CR-s võib kiirust ületada 20km/h ja alles sealt edasi hakkavad trahvid. Võib-olla on siis Mehhikos samamoodi. Lauri oli nördinud, et sõitis üle maost ja järsku auto ette jumal teab kust keset pimedat hüpanud loomast (tõenäoliselt koerast).
Valladolidis tegime check-ini, võtsime kiire Domino pitsa teadagi kelle nõudmisel ja vaatasime, kuidas kõrval nn peaplatsil karnevali peetakse. Lava oli püsti, palju muusikat ja melu, söögi ja muu nänni müüjaid. Alguses tantsisid naised viisakamalt, lõpuks aga taidelsid mehed naiste riietes küllalt jubedalt. Saime ka siiani elus kõige maitsetumat õlut: hoidke eemale Tecate light’ist. Otsustasime jalga lasta ja teha väikese tiiru kesklinnas, et leida mõni toredam koht, aga ei paistnud midagi kohe silma. Muidu oli kena linn, kus nii kohalikke kui ka turiste, kenasid maju, parasjagu suur ja väike jalutamiseks jne. Ahjaa, pikast päevast ja erinevatest rahakurssidest tuimestatuna võtsin kogemata hooga välja 15 000 peesot ehk u 800 eurot. Alguses kurvastaisn oma juhmuse tõttu, aga õnneks sai kõik, mis paari päevaga kulutamata, Mehhikosse mõneks ajaks jäävale Epule anda.
Järgmisel päeval läksime kuulsat püramiidi ehk Chichen Itzat kaema. Võtsime giidi, kes töötas seal juba 1977 aastast, oli mõistagi ise maia ning hästi kõige kohalikuga kursis. Ainus häda, et ta oli täiesti immuunne päikse vastu, samas meie mitte nii väga. Mõtlesime kõik vahepeal, et võiks sinna kergesse varju suunduda pikemat juttu vestma, aga ei, ikka on hea keset platsi seista. Aga see-eest saime ühtteist maiade ja selle perioodi kohta teada ja tekkis huvi rohkemgi lugeda. Püramiid ja muu ümbritsev oli päris uhke, kuigi turistine, sest eks me saabusime lõpuks ikka tipphetkel ehk tunnike enne keskpäeva. Sellest, et enam püramiidi otsa ei saa ronida (vist alates 2016. aastast), polnud hullu, sest selle kuumaga ei oleks tahtnud nagunii seda teha. Lisaks püramiididele oli väga palju kaubitsejaid, kes mingist hetkest alates lubasid kõike ühe dollariga, ja keegi hõikas isegi, et peaaegu tasuta. Mõtlesime, et kas tund hiljem antakse suveniirid juba tasuta kaasa, aga ei jäänud ootama.
Tagasiteel Valladolidi peatusime vanamemme ja -taadi juures, kes võõrustasid meid kookosvee ja mingi puuviljaga, meie aga ostsime neilt ilusa värvilise võrkkiige. Näis, kuhu. Viskasime pilgu peale ka Xkeken cenotele (auk veega maiade järgi), aga ujuda ei viitsinud, liiga palju rahvast jne. Ujumas käsime hoopis Valladolidi kesklinna cenotes. Lauri ei viitsinud sisse hüpata, sest oli väsinud ja näljane. Päris huvitav oli, vesi oli tume, aga läbipaistev. Mind hirmutasid küll sealsed 10-15 cm kalad natuke, ja riiete vahetamine oli ka maru tüütu.
Õhtul läksime kohalikku restorani Conato. Lauri tahtis ainult näksida natuke, sest oli burgeriga enda isu juba enne rikkunud, aga sai nacho-eelroana vähemalt sama korraliku hunniku sööki kui meie. Proovisime erinevaid jooke: õlut, veini, kokteile, tekiilat ja metsalit. Koht oli väga tore, toredad lauljad ja teenindajad jne. Pärast läksime teenindajate soovitatud diskoteeki, mis oli ka täitsa muhe. Suur aed ning mitu väikest siseruumi. Me Lauriga istusime eelkõige väljas, aga Epp sattus sees olles mingi kohaliku tantsuvõistluse vms tunnistajaks.
Järgmisel hommikul panime pärast hommikusööki ajama kõigepealt Cobasse, kus on püramiidid, mille otsa saab ronida. Väga lahe koht: odav, vähe turiste ja saab üles ronida Nohoch Muli otsa. Kõige lahedam oli aga ratastega sõitmine – sõidu ajal oli mõnus kerge tuul jne. Ainus häda, et pärast oli kogu keha liivane. Püramiidi otsa ronimine oli ikka päris jube, esimest korda hoogsalt poole püramiidi peale roninuna tagasi alla vaadates hakkas täitsa hirmus. Epp otsustaski kuskil poole peal, et talle aitab. Üleval oli natuke vähem hirmus isegi ja alla tulemine oli kõige keerulisem osa. Üks turist libises üleval korra ja vedas, et alla ei veerenud kõiki teisi enda ees lükates. Üks suur poiss nuttis ning tema jalgu tõmbas ükshaaval püramiidi astmeid pidi allapoole ta isa. Mõned vedasid oma väikesed lapsed ka sinna. Üsna hulljulge.
Seejärel sõitsime Tulumist läbi, töis turiste, aga rand natuke eemal oli väike, armas ja rahulik. Kohtusime seal juhuslikult ka juba varem kohatud sakslastega, kes ütlesid, et linn on tõesti paksult ameeriklasi täis. Edasi sõitsime Playa del Carmeni, kuhu Epp pidi jääma mõneks päevaks. Seal tuli pärast pikka kemplemist mittetöötavate parkimisautomaatidega lõpuks välja, et karnevali puhul on parkimine tasuta. Kena, aga mõistagi ei teadnud seda see vanem härrasmees, kes kinnitas, et iga päev kl 10-22 tuleb parkimise eest maksta. Sõime kolmekesi õhtust rannabaaris. Linn oli jällegi väga turistine ja elav kuurort – kõik olid lõbutsemise peal väljas ja oli üle pika aja näha ka purjus inimesi, lisaks Avenida 10, mis vist kunagi ei maga. Sõpradega heaks ajaviitmiseks tundus täitsa tore koht, aga ega midagi muud seal vist väga ei ole. Jätsime lõpuks Epuga hüvasti, Lauri oleks küll tahtnud Epust rohkem sinna puhkama jääda, aga parata polnud midagi, sõitsime Cancuni tagasi.
Auto tagastamine läks kenasti, hotell&hostel oli ka täitsa lõbus – juhuks, kui tahaks sellist hosteli elu elada, oli seal palju võimalusi, mida koos teiste külalistega teha, nt veepall, disko ja mingid õhtused mängud. Meie muidugi vajusime ainult voodisse, nagu hommikul kl 6 ärkavatele vanainimestele kohane. Hommikul hotellist bussijaama liikudes jäi teele üks paksult rahvast täis koht, ja üllatus-üllatus, see oli migratsiooniamet! Hommikune lend Costa Ricasse vahelduseks ei hilinenudki ja meie saime vabariigi aastapäeva õhtusöögi siinses Costa Rica uues kodus süüa.
Mehhikost või õigemini Yucatanist kiire esmamulje: vähem traatvõre ja rohkem ilusaid maju kui Costa Ricas, aga minu ja Lauri arvates ka vähem inglise keelt kõnelevaid inimesi (Epp arvas teisiti). Palju lamavaid politseinikke ja hulkuvaid koeri, rõõmsaid inimesi ja värve. Palju ilusaid valge liivaga randu ja tihnikut. Palju suveniiri müüjaid ja uhkeid püramiide. Ja elu on kohe palju odavam kui Costa Ricas.
Tundub tõesti tore vaheldus Costa Rica traatvõredele…. ja pildid on mõtlema panevad.. vaatamata kuule ajale lõunamaa päikese all olete mõlemad (eriti Lauri) säilitanud oma valge inimese rõõsa väljanägemise:) Ja tundub, et Epul on kaaasas ikka suuremad kohvrid kui teil… pea igal pildil uus kaunis outfit:) Kokkuvõttes: pildid ja kirjeldus tekitavad kiusatuse ka Mehhiko puhkus ette võtta (ei tea küll, kuidas seal koronaga on).