Liigpäeva nädalavahetus

Sel nädalavahetusel otsustasime mitte midagi suurt ette võtta. Reedel võtsime päikest nii, et tuul viis meid ennastki peaaegu minema. Üle tunnikese ei suutnud, aga kuna Lauri keeldus päikesekreemist nagu ikka, siis oli ta jälle roosakas-punakas, aga vähemalt ei valuta sel korral. Lauri lokid läksid isegi tuuleiilides sirgeks. Naljakas oli.

Laupäeval laenutasime spontaanselt auto – läksime Poasi vulkaani vaatama, aga … ei näinud. Sellist tühjust ei ole ammu kuskil näinud. Ega me ei saa käsi südamel üldse kinnitadagi, et seal vulkaan oli, v-o väävlilõhnaline udu ainult lasi midagi aimata. Ja turvasüsteem oli põhjalik – kiivrid, punkrid, ajaliselt piiratud külastus ja võimalikult vähe inimesi korraga vaateplatvormil. Ja loomulikult olime me ainsad inimesed, kel polnud pikki pükse (ja Lauril ka varrukaid), mis ei teinud kohaliku kliima nautimist just mõnusamaks.

Ilm oli üldse viletsavõitu, vahepeal olime lihtsalt pilve sees ja siis jälle sadas päriselt. See aga ei takistanud kohalikel suvalistes kohtades teepervel, sh kraavis piknikku pidada. Kuskil 15 kraadi ja vihmaga. Väga huvitav, neil peab olema sellest soojast ikka väga kõrini. Küll aga nägime La Pazi juga, mis oli päris uhke. Ja Herediast põhja pool mägedes oli niisama muidu päris ilus – loodus lokkas ja inimesed olid väga mõnusa ja rahuliku olemisega.

Pühapäeval tegime väikese tiiru Jacosse, et vaadata, millega tegemist. 1,5 tundi sinna ja tagasi tulles ummikute tõttu tund ja rohkem sellele juurde. Lisaks lõunasöögile ja kahele rannale pilgu peale viskamisele saime lausa 1,5 tundi rannas vedeleda ja ujuda. Linn oli selline klassikaline kuurort: üks peatänav, kust lähevad ranna poole ja eemale väiksemad tänavad. Väga palav, väga turistikas, natuke räpaka olemisega, aga mõni varjulisem istumiskoht tundus isegi ehk mõnus. Rand oli tumeda liivaga, suur ja mitte eriti õdus ja ei avaldanud meile kummalegi muljet, linnake meeldis Laurile ehk pisut rohkem. Aga väga raske ei ole mõista, miks seda kohta ei soovitata ühe peamise sihtkohana Costa Ricas.

Ahjaa, üsna tagasitee alguses läksime vaatasime nn krokodilli sillalt krokodillid ka üle, vaevalt, et autoga sinna enam niimoodi satub. Nautisid seal silla all oma aeglast kulgemist täiega. Just hiljuti sai valmis silla ühel pool kõnnitee, enne olla seal inimesed autode ja käsipuu vahel oma eluga riskinud ja seetõttu olid kuulsad särgid umbes sellise sõnastusega: elasin krokodilli silla üle. Alguses kahtlustasime, et selle silla juures edasi-tagasi liikuvad inimesed põhjustavadki ummikut, aga olime optimistid.

Kiirteede rahasüsteem jäi hämaraks, muudkui maksa ja maksa, tundus, et vahet pole, kas oled teel sõitnud 5 minutit või tunni. Aeglasemates kohtades oli palju igasuguseid müüjaid ka. Lauri arvas, et olid terve külaga müüma tulnud. Oleks neil olnud suurelt hinnakiri väljas, oleks v-o tagasiteel ummikus isegi midagi ostnud, aga ei saanud hästi aru, mida nad täpselt pakkusid ja/või kui palju miski maksis. Kookosevett oleks tahtnud, aga sildi järgi tundus, et õunavett pakutakse ja käes paistis olevat hoopis kott õunatükkidega. Mine võtta siis kinni.