Tortuguero nädalavahetus

Teekond Tortuguerosse oli järgmine: buss-buss-paat. Juba esimeses bussis varastati minu seljakott ära: fotoaparaat, aga ka matkasandaalid, mõned riided, bikiinid jne. Õnneks ei võetud Lauri kotti, kus oli ka tema pass, kuigi asjaolusid arvestades ei lähe seda nagunii niipea tarvis. Ka ühe paljulapselise Kanada perepea seljakott varastati, mistõttu leidsime endale kiiresti sõbrad. Ise tegin nalja, et suures viiruse hirmus unustasime ära teised ohud – keskendusime käte desinfitseerimisele ja unustasime oma asjadel silma peal hoida.

Tuuridest valisime välja nn öömatka ehk pigem küll õhtumatka metsas ja hommikuse kanuumatka. Öömatka giid oli meil natuke laisavõitu, või tundus, et kiirustas võrreldes teiste giididega, aga nägime konna, laisklooma, suurt ämblikku ja lahedaid sisalikke õndsat und magamas. Magasid nii rahulikult, et nad ei oleks vist ärganud ka siis, kui keegi nad nahka oleks pistnud. Väga palju loomi seega ei näinud, aga omamoodi elamus oli pimedas metsas taskulambiga käia siiski.

Hommikune matk algas maru vara, juba kl 5.45 pidime platsis olema. Kuus turisti ja kohalik giid ühes paadis, sõitsime paar tundi nn amazonaslikus keskkonnas ehk siis väikeste kanalitega vihmametsas. Kuigi krokodille ega kaimane ei õnnestunud sel matkal näha, oli muidu päris tore, nägime möiraahve (keda seni vaid kuulnud), ämblikahve, igasuguseid linde, eelkõige erinevaid haigruid, ja laisklooma muidugi. Punast pisikest mürgist konna nägime ka, aga sellest ei saanud mobiiltelefoniga head pilti.

Keskpäeva veetis Lauri mõnusas konditsioneeriga toas pikutades, mina koroonaviiruse teemal skaipides. Mul küll ei olnud sellist tunnet, et suudaks selles palavuses ka lähedal asuva Tortuguero mäe otsa ronida, aga Lauri oli hoogu täis, nii et otsisimegi endale nn. erapaadi ja lasime mäe juurde viia, kust siis üles ronisime. Kuna tee oli džungli varjus, siis oli päris mõnus, kuigi raske tõus. Tagasi alla tulles olid paksud ameerika lapsed täitsa hädas ülesminekuga. Igatahes vaade oli väga ilus, aga meie kohale hakkas järjest rohkem kogunema kulle-kotkaid ning see tekitas lõpuks juba ebakindla tunde. Tagasi tulles võtsid termiidid meilt peaaegu kõrvakuulmine – järsku algas selline lärm metsas, nagu oleks keegi kuskil midagi keevitanud, ainult et lärmi allikat ei näinud ning tundus, nagu oleks heli tulnud puudest.

Tortuguero linnake-külake (elamikke umbes 2000) oli armas. Küla läbis pikk tee, mille ümber peamiselt poed-restoranid-baarid ja öömajad. Kohalikud elasid pigem kõrvalteede ääres. Päeval oli külake täis turiste ja kohalikke ja saginat, aga õhtul oli küllalt vaikne. Kahtlustasime, et äkki viiruse tõttu, aga üks kohalik teisel õhtul seletas, et turistid tulevadki teiselt poolt jõge suurtest hotellidest ja sõidavad pärast õhtusööki tagasi ning et kohalikud kogunevad pärast laste magama panemist kl 23 ühes disko kohas. Teisel õhtul vaatasimegi u kl 1-2 vahel, et seal käis mingi üritus, aga v-o suurem osa peost oli selleks ajaks juba läbi. Enne olime meie öömaja välibaaris istunud kohatud Kanada paariga, kes olid sarnaselt meiega kl 22 paiku tegevust otsinud. Päris toredad olid, mõlemad hollandi päritolu. Laurile avaldas muidugi ka muljet, et neil on kolm Teslat.

Kokkuvõttes nägime ka kolme kaimani – ühte teel paadiga Tortuguerosse ja kaht teel tagasi. Maru väikesed olid, sellised armsad, et läheks peaaegu katsuma. Pole kindel, kas olid noored või üks neist pisematest liikidest või mõlemat. Paadis Tortuguerosse oli selline päris mõnus Eesti suve tunne, aga tagasiteel oli paat nii aeglane, et buss oli juba läinud enne meie maabumist, mistõttu organiseeriti meile takso, mis huvitaval kombel maksis vähem, kui tuleku ajal tavaline buss. Mõtlesin, et meid vist nö rööviti teel Tortuguerosse bussipiletit müües (u 5 euro asemel maksime u 13 vm) ja me üldse ei mõelnud sellele, sest olime just varguse ohvriks langenud.   

Kokkuvõttes oli Tortuguero päris armas koht – palav ja tohutult niiske, aga mõnus koht, kus just paar-kolm päeva aega maha võtta. Ja kõik muidugi tundsid kõiki ja kõik sai kiiresti korraldatud. Ja Lauri meeleheaks oli seal palju armsaid koeri, kellest vahest vähemalt mõned olid omanikuta, aga nägid terved ja suhteliselt rõõmsad välja. Aga muidugi hoidsime ennast kursis ka uudistega ja kogu olemine oli kergelt varjutatud sellega, mis toimub maailmas ja Eestis.