Kaalusime pikalt, kas ja kuidas võtta ette reis ühte Costa Rica kõige metsikumasse ja vähem asustatud kanti, Osa poolsaarele. Küsisime öömaja pakkujalt, kas ta on valmis võõrustama, ja otsustasime, et lähme, kuid asendasime esialgu plaanitud bussireisi ja juba paar nädalat tagasi ostetud piletid rendiauto kui viiruseaegses maailmas turvalisema variandiga. Lauri läks lennujaama, et saada meile võimalikult soodne auto ja tuli tagasi sellise, no kuidas seda nüüd viisakalt öelda, mitte just kõige soliidsema autoga, aga vähemalt oli tema maasturitüüpi olemusest hiljem esmapilgul mittesõidetavatel teedel kasu. Lisaks võtsime kaasa muidugi korralikult käte desinfitseerimise vahendeid.
Põhimõtteliselt oli teekond Osa poolsaare peatuskohta ehk Puerto Jimenesest 6 km veel edasi metsa ligi 6 tundi. Sinna minnes sõitsime pimedas ilma palju nägemata, tagasi tulles aga startisime varakult, et ümbritsevat ka näha. Teekond läks ilma suuremate viperusteta, südaöö paiku saabudes ootas meid kohalik valvur ja näitas meie telkmaja ette. Täitsa õdune telk oli. Kui läksin tutvuma duši ja WC asukohaga, siis sain küllalt sürreaalse ja kergelt ehmatava kogemuse osaliseks. Nimelt kogu maapind mu ümber liikus ja krabises, ja oh üllatust – terve hoov oli valgusvihu eest põgenevaid krabisid täis. Maru suured ka seejuures. Tutvustasin olukorda ka kohe Laurile, kes armastab hirmsasti krabisid. Tuleb tõdeda, et kui miski inimest ikka väga huvitab, tulevad fotod ka välja, sest Lauril tulid üldiselt krabidest ilusamad pildid.
Järgmine hommik magasime n-ö sisse u 8ni, Laurimagas nagu beebi, mina ikka panin tähele väljast tulevaid huvitavaid looduse hääli. Kuna olime hilised, siis otsustasime, et ei võta midagi suurt ette. Käisime päeval kiiresti linna vaatamas, mis oli inimestest ja potentsiaalsetest turistides tühi, tuure ei korraldatud jne. Kuigi tühi ja seetõttu kindlasti natuke nukker, oli siiski laheäärne päris kena – paadid sadamas volksumas jne. Kindlasti mõni veedabki karantiini paadil.
Seejärel läksime randa, mis oli jälle sama hästi kui meile reserveeritud. Kisaks meile olid seal vaid paar inimest kuskil paarisaja meetri kaugusel. Aga see rand pidigi selline olema. Alguses proovisime ujuma ka minna. See oli päris lõbus, kuidas ühest lainest ei saanud sisuliselt läbi. Mina andsin kiiresti alla, Lauri oli visam. Kohati kukkus vees juba pikali ja laine lõi üle pea, nii et mulle tundus samaaegselt naljakas ja natuke hirmus. Seega ujumine jäi ära, mina jalutasin pikalt mööda randa ja Lauri põletas ennast ühe koha peal. Õhtul läksime kõrval olevasse hotelli restorani sööma. Päris kena ja hea söögiga koht värskes õhus. Olime jällegi ainsad sööjad kuni lahkumiseni, kui õhtustama tulid kolm prantslast. Jäime mõlemad söögiga nii rahule, et käisime seal ka järgmisel õhtul.
Teine päev otsustasime kõndida mööda ühte rahvuspargi rada või siis mööda sinna viivat rada, ei saanudki päris hästi lõpuks aru. Aga põhiline oli see, et tee sinna rajani oli vist kõige viletsam rada, mis oleme autoga sõitnud, ja seda 1,5 h järjest. Nt läks tee läbi nelja väikseks kuivanud jõe (ei teagi, kuidas nad vihmahooajal sealt läbi saavad), ja maapind oli väga künklik ja auto muudkui kolises. Paras offroad oli seega. Rada rahvusparki oli kokku parajalt metsik, kuigi mõni kolmeliikmeline seltskond liikus meile vastu. Raja lõpus kosutasime ennast väga lahedas ökohotellis kohalike smuutidega ja astusime vapralt tagasi. Palav ja niiske oli muidugi kogu aeg ja päikese käes oli vaevaline.
Kuigi me eraldi loomasid ei läinud vaatama ei poolsaarel üldiselt ega ka oma matkal, siis ikka ühtteist nägime. Nt lahedaid, aga pidevalt käratsevaid papagoisid igal pool (sh nn enda õuel) ning tee peal kaks korda kohatud naljakalt lendleva kõnnakuga sipelgakaru. Nägime sipelgaid, kes tassisid arusaamatul põhjusel lehetükikesi ühelt puu harult teisele (lihtsam oleks olnud enda pesa lähedalt võtta?), ning ahve, kes viskasid meid mingi puuviljaga. No alguses tundus, et äkki oli kogemata, aga kui edasi liikusime ja sinna suunas ka midagi maandus, tundus, et keegi neist loopis ikka meid meelega. Samas üks jooksis väga uudishimulikult mööda puud meiega kaasa ja trikitas. Korra igatahes oli naljakas tunne, et kaks suurt inimest kardavad väikseid ahve ja asjade pildumist enda suunas. Väga huvitav oli ka see, et keset päeva kukkus meie telkmaja kõrval puu otsast alla roheline puumadu (green tree viper), kes liikus siis uskumatult sujuvalt järgmise puu otsa.
Kokkuvõttes on tore, et läksime ja saime täiesti keset loodust olla, aga eks sellisel keerulisel ajal on ikka kurb näha, kuidas kõik on kinni pandud ja/või vaikne praeguse olukorra tõttu ja kohalikud, kes sõltuvad turismist, on tööta. Mõnes mõttes aga oli ka tore tõdeda, et isegi kõige kaugemas pärapõrgus olid inimesed olukorraga kursis, mitte ei jalutanud ringi õndsas teadmatuses, nagu Eestis veel väidetavalt mõned inimesed, ja noh, väidetavalt Big Brothersis osalejad.
Aga eks see oli ka meie jaoks mõneks ajaks viimane põgenemine oma tulevasest korteri seinte vahele surutud olemisest.
