Ma tuvastasin eelmisel nädalal, et jooksmine ei ole siin kandis minu jaoks võimalik. Kõndisin siia-sinna ja kus võimalik, siis väikestes kõrvalistes kohtades jooksin, aga see oli üsna ebamugav ja närvesööv – teekesed olid kas väga eraldiseisvad ja jooksmiseks ebamugavad ja kergelt kõhedust tekitavad või oli palju inimesi jälgimas (ja minu vaimusilmas mõtlemas, et mis see siin viirust käib levitamas) ja koeri haukumas. Kaalusin ka üht pisikest surnuaeda siin kõrval, aga tundus kuidagi kohatu. Pealegi oleks vabalt võinud varsti keegi tulla ja mu minema ajada. Seetõttu tekkis otsus, et päris iga päev ei viitsi, aga vahetevahel selline 20 minutit lähimasse poodi ja äkki korra nädalas 1,5 tunnine jalutuskäik kaugemal asuvasse kaubanduskeskusesse-poodi oleks midagi, mille viitsib ette võtta.
Sellest tulenevalt võtsin vastu otsuse, et trenni tuleb teha siinsamas kodus hommikul-päeval. Nüüdseks olen neli korda teinud enam-vähem ühe äpi järgi või õigem oleks öelda, et sellest inspiratsiooni saades. Äkki ajab asja ära. Taustaks muidugi mõnusad koroonaviiruse uudised BBC-st. See on muidugi parasjagu tüütu, sest nt sel päeval, kui Boris Johnsoni nakatumine sai kinnitatud, tuli sama uudis iga 10 minuti tagant. Ja noh, CNN-i igapäevane pressikonverents, mille keskmes USA presidendi saamatus, on nii halenaljakas kui ka kurbtüütu. Lauril jääb kahjuks trenn täitsa ära, sest selline poolpidune võimlemine talle ei sobi / ei meeldi ja joosta pole siin kuskil, mitte et kummalegi meist oleks jooksmine väga meelt mööda.
Päevarutiinist veel, et Lauri 80% töökoormusest on saanud selline koormus, et ta enda sõnul ei jõua isegi enam tihti duši alla, mis arvestades siinset süvenevat veepuudust, mida meile alailma telefoni sõnumitega meelde tuletatakse, võib olla isegi positiivne. Meie telefoniteenuse pakkuja Claro saadab igatahes iga päev vähemalt ühe, aga pigem ikka mitu teadet selle kohta, kuidas koroonaviiruse ajal käituda (tuleb käsi pesta, sööki-jooki ei tohi jagada, võimalikult vähe ringi liikuda jne). Sekka siis mainitakse, et veega tuleks tagasihoidlikult ümber käia, mitte üle 5 minuti duši all käia, taimi kasta vaid kastekannuga jne. Õnneks peaks aprillist vaikselt rohkem sadama hakkama ja maist juba vihmaperiood hakkama, nii et loodetavasti saame ikka igapäevaselt duši all käia ja kohvi keeta. Täna hakkaski korralikult sadama just vahetult enne seda, kui pidime pikemalt kõndima minema.
Tulenevalt kodus püsimise soovitusest ja sellest, et meil ei ole eriti ei söögikohti ega ka poode lähedal, tellime enam-vähem iga päev korra sooja toitu. Seejuures on mõningaid häid avastusi, nt üks kohalik pitsa, mis meile mõlemale maitseb ja mida saab pm 1,5-2x odavamalt kui kaks korraga tellida: vastavalt siis üks kohe ja teine järgmisel päeval soojendamiseks. Samas on neid kordasid, kus midagi läheb nässu kas meie puuduliku keeleoskuse või toiduvalmistaja hooletuse tõttu päris palju. Nii näiteks saadeti ükskord ainult üks burrito, mis ei olnud kumbki neist, mida meie tellisime, ja siis küsiti, et kumba me ei saanud ning ei tahetud mõista minu vastest, kui ütlesime, et saime ühe burrito, aga see polnud kumbki tellitutest. Samas burrito oli ise täitsa hea! Mina olen saanud kaks korda McDonaldsist vrappi tellides tortilla, mille sees on kanafilee, ja kõik! Mõlemad tegime Lauriga sama vea, aga nüüd kolmandat korda tellides peaks ehk korraliku vrapi saama. Seejuures sai Lauri samadel alustel tellides ühe korra ka Big Maci, kus oli vaid sai-pihv-juust.
Kuna proovime siin nüüd enam-vähem viksilt isolatsioonis olla, siis ainsaks meelelahutuseks lisaks uneeelsele seriaalile (harvem ka filmile) on online suhtlus-pidu Eestis olijatega. Nõnda oligi päris tore popiks saanud Zoomi konverents viimasel laupäeval. Eks vahelduseks sellele kahekesi looduses müttamisele on teiste inimestega suhtlemine tore nagunii, ja eks ta vähemalt paar nädalat läheb nii ka edasi. Läks kaamera, millega pilte teha, nüüd jääb nägemata ka see, millest pilte teha. Kui selgub, et me tõesti plaanitud kuupäeval siit kuskile ei pääse, siis peame muidugi hakkama endale uut elupaika otsima. Plaan oleks siis rohkem loodusesse minna, et saaks mugavalt kõndida-joosta-liikuda. Kui selgub (nüüd vist võib juba öelda, et imekombel), et saame plaanitud kuupäeval tagasi Eestisse, siis peaks ka viimasel nädalavahetusel võimalusel natuke uut head tava eirama ja kuskil veel nägemata kohalikke olusid ja loodust nautima. Muidugi võib juhtuda imesid ja aprilli keskpaigas otsustatakse piiranguid leevendada ja saame täitsa ausate ja eeskujulike inimestena Costa Ricat jälle avastama minna.
Praegu on öeldud, et Costa Rica võimekus on ligi 600 koroonaviiruse testi päevas, ja igapäevaselt tiksub juurde keskmiselt 20 kinnitatud juhtumit. Kinnitatuid on 375, surnuid 2, tervenenuid 4. Üldiselt on asi leebem, kui Eestis, kuid nn ebavajalikke sõite autoga on juba ligi nädal aega piiratud (kl 22-05 nädala sees ja kl 20-05 nädalavahetusel ei tohi ilma tõsise põhjuseta sõita). Täna kehtestati aga alates reedest kümneks päevaks ehk Semana santa ajaks veel suuremad piirangud: autoga ei tohi liikuda kl 17-05 ning olenevalt numbrimärgi lõpust võivad autod liikuda vahemikus R-T kahel päeval ja edasi K-P ühel päeval, ning vaid poodi, apteeki ja haiglasse. Ühistransport tõmmatakse peaaegu nulli, poed on enam-vähem suletud jne. Vist peame rõõmustama, et kõndida veel tohib (lihtsalt keegi ei kõnni 😊). Kuid kuna suurem osa poodidest on tõenäoliselt kinni ja Uberiga ei saa ka enam poes käia, peame lähipäevil suurema poeskäigu ette võtma. Ja vahepeal tärganud lootus kuskile päevasele matkale minna on mõistagi kadunud.
Ühtlasi vabandame, et pildid lähevad üha üksluisemaks, aga mis teha, elu peegeldus.
Olge tublid ka selles isolatsioonis.