Teine nädal Jacos

Lauri laenutas neljapäeval auto, et saaksime nädalavahetuse mingitel päevadel natuke läheduses ringi vaadata. Neljapäeval sõitsime kõrvalasulasse-randa Herradurasse. Lisaks toidupoe külastusele viskasime pilgu peale ka rannale. Rahvast tundus natuke Jacost enam ranna kandis aega veetvat, aga muidu oli rand vähem mõnulemiseks ja rohkem purjekate jaoks mõeldud .

Reedel sõitsime natuke kaugemale (sest võis) matkaradu otsima. Sõime klassikalise pinto gallo hommikusöögi ühes tee peale jäävas asulas ning sõitsime rohkem sisemaale mägedesse. Sõit oli ilus ning ühes suvalises külakeses oli lahti kohvik, kust haarasime kohvi. Selline väga klassikaline koht, kus taustaks oli hispaaniakeelne seebiooper (telekast). Lõpuks soovitud kohta jõudes avastasime, et rahvuspark on suure värava tagas ja kõik matkarajad algavad selle seest. Väljaspool ei oleks olnud võimalik matkata mujal kui autoteel, vastasel juhul oleks kohe džunglisse või mäest alla kukkunud või mõlemat. Natuke kurb oli, aga sõita oli ka tore. Valisime tagasiteeks teise kodulinna suunas mineva tee ja muuhulgas sõitsime suvalisse hoovi mäe otsas, sest arvasime, et tegemist on avatud turistikohaga. Ütleme nii, et Google maps ei näita alati päris tõtt ja me tagurdasime rõõmsate kohalike nähes sama targalt tagasi.

Küll aga jäi meie teele avatud liblikafarm, kus omanik nõustus meile väikese tuuri tegema; küllap seda enam, et olime esimesed külastajad üle pooleteise kuu. Tegemist oli ameeriklasega, kes oli neli aastat tagasi endale selle maa ostnud, hakanud istutama kõikvõimalikke eksootilisi puid ja taimi, et meelitada kohale liblikaid ja et lihtsalt puuvilju käe pärast oleks. Liblika võrkkasvuhoones (vist u nii oleks seda õige nimetada) oli palav, palju taimi ja liblikaid. Saime teada, et igal liblikasordil on oma taim, kuhu ta muneb ja mida tema tõugud söövad, ja seejuures võivad nad eelistada vaid noori või vanu lehti. Ning igal tõugul on erinevad tehnikad, kuidas ennast peita või teisi eemale peletada. Me küll kumbki ei ole erilised liblikainimesed, aga vähemalt üks lisategevus lisaks ilusate vaadete nautimisele. Saime kaasa ka marjad, pärast mille söömist pidid kõik asjad magusad tunduma – et laim ja sidrun on magusad ja maasikad nagu suhkruga. Eks anname millalgi teada, kas vastab tõele. Õhtul jõudisme ka Triinu ja Martini pulmapeole Jitsis. Väga efektiivne.

Laupäeval võtsime ette pikema matka Jaco kandis. Lauril sai internet otsa keset Uberi tellimist, aga auto tuli ikka kohale, mistõttu sõitsime kumbki oma Uberiga matka alguspaika, sest noh, vaja kohalikke toetada või midagi. Alustasime samast kohast, kust eelmisel nädalavahetusel, aga valisime pikema tee üle mäe kõrvalasuvasse randa ja tagasi. Kõndisime ligi 2,5 tundi ja u 15 000 sammu, aga palavuse tõttu oli tunne, nagu oleks päevatee läbitud. Kõrvalranda läksime läbi metsa ja rannast tagasi tulime maanteed pidi mööda. Oli ka palju teisi liiklejaid jalgsi ja rattaga. Rattaga oleks see teekond eriti mõnus olnud.

Tee peal nägime rohemusta mürgist konna, mis tundus esmapilgul päikese käes metallroheline, aga siis lähemal vaatlusel oli mustal tausta neoonrohelised triibud. Ei katsunud, sest targad inimesed on õpetanud, et siin ei tasu pisikesi ja värvilisi asju katsuda. Kuigi guugeldades jäi mulje, et ka ülisuured konnad, mida pimeduses päris palju meie oma hoovi peal võib näha, on mürgised. Nii et kõigest tuleb eemale hoida. Hermosa (samanimelisi randu on siinkandis vähemalt kümneid, kui mitte rohkem) randa jõudes proovisime kookoseid kätte saada, aga tulutult. Matka algus- ja lõpppunktis asus kohalik käsitööõlle pruulikoda, mis tundus seda parem valik, et pakuti ka süüa. Lauri jäi enda võileivaga väga rahule, minu oma oli ka päris hea, aga palavus ja külm siider olid söögiisu natuke vähendanud.

Pühapäeval olime tublid, koristasime ja üks tegi süüa ja õhtul tegime väikse tiiru autoga, mõeldes, et vaatame, kuhu matkarajaga ristuv autotee läheb. No kuskile ta kahtlemata läks, aga me pidime ühest mäest üles sõites pärast pikka pingutust alla vanduma, sest auto ei olnud mõeldud nii järsu ja kehva tee jaoks.

Siin on kriis tekitanud juurde päris palju neid, kes tahavad süüa. On nii neid, kes tahavad lihtsalt süüa (või raha, aga tundub, et on tõepoolest rahul söögiga), aga ka neid, kes tahavad selle eest tööd teha. Kahjuks me pole veel välja mõelnud mingit head tööd, mida pakkuda. Eriti Lauri tunneb, et teel Jaco kesklinna saab ta iga kord mitu palvet söögi ostmiseks, mis on natuke väsitav. Lauri ostis isegi ühele nii pirukaid, et endal kõht tühi. Minult pole keegi veel vist midagi tahtnud, v-o selle pärast, et mul kõrvaklapid peas, v-o selle pärast, et nad igasuguste sääraste palvetega, aga muidugi ka kahtlaste asjade müügipakkumistega tülitavad rohkem mehi.