Kohalikust elust X

Lauri sünnipäev möödus rahulikult. Päeval nägi fotot oma kingist, mis võimaldab naasta oma pikaajalise unistuse juurde ja puurida (ükskõik mida). Oli väga rõõmus. Sünnipäeva eelkingituse ehk firmapesu sai ta kätte nädal enne, kui käisime kiiresti enda eelmisesse elukohta unustatud magnetite järel ja ühtlasi hüppasime korraks poest läbi. Lauri oli ka tubli ja käis sünnipäeva puhul üle pika aja siinses jõusaalis, mis on avatud 25% täituvusega ja eelbroneeringu korras. Oli ka väga rahul. Ja õhtuks tõin mina linna pealt meile sushi ja churrod. Tagasihoidlik, aga tore.

Muidu oleme viimasel ajal olnud veel enam töölainel ja kindlasti osaliselt selle tulemusena veetis Lauri eelmise nädalavahetuse suures osas magades ja mina rõdu peal lugedes, võimalikult vähe liigutades, et palav ei hakkaks, ning õue peal kõndides. Minul oli sel nädalal ettekanne, aga nagu ikka, ükskõik, kui palju sa ette valmistad, tehnika leiab ikka oma mooduse alt vedamiseks. Vaatasin kõik üle, kuidas ja kust täpselt käib, erinevaid slaidide jagamise ja print screeni võimalusi jne. Lõpuks tuli välja, et minu videot süsteem ei näidanud ja slaide ei saanud jagada (saatsin koosoleku juhatajale, kes siis vahetas neid). Tahtsin teha ka nn lähetuse tõestuseks kena print screen’i, kus oleks peal kõik osalejad ja minu slaidid, aga parim, mis sain, oli suurelt minu slaidid ja koosoleku juhataja väike pilt kõrval. Mnjaa. Ostsime lõpuks ka maskid, igaks juhuks või juhuks, kui ilma kuskile ei saa. Need on bikiinipoest, aga see-eest korduvkasutatavad.

Kui mitte miski muu, siis loodus ikka rõõmustab siin. Täna proovis üks väike lind rõdu laualt meie asju varastada, aga jõud ei käinud üle ja leppis lõpuks rõdult leitud kõrrega.

Ühtlasi on vist sisalike poegimisperiood, sest oleme enda korterist avastanud paar korda ühe u porikärbse suuruse sisaliku ja ühe 10 cm pikkuse. Väga armsad on. Rõdu peal on neid veel rohkem, tihti päris mitu tükki, eriti varaõhtul. Suured on vist targemad või ei viitsi üles ronida või ei mahu ukse alt läbi, väiksed aga jõuavad igale poole. Tõenäoliselt oleme seda ühte näpupikkust mitu korda näinud. Täna nägin lõpuks jälle ja sain ta pildile ja filmile. Küll väga tagasihoidlike vahenditega. Mõtlesin, et äkki ta on meie korterisse kinni jäänud ja talle meeldiks siiski väljas olla. Tegin talle rõduukse lahti ja mõne aja pärast ta roniski välja ja hakkas esimese asjana rõdu põrandale kogunenud vihmavett limpsima. Armas. Veel mõni pilt ja video: https://photos.app.goo.gl/PgZ4bws6yXjzYvq58.

Eile sõitsime Tamarindosse ja tagasi uue elukoha otsingul. Olime kokku leppinud kolme inimesega kokku nelja koha vaatamise. Edasi-tagasi sõidu peale läks juba 7-8 tundi. Tee Tamarindosse meenutas natuke Mehhikot – oli kuivem ja rohkem platood ja põõsaid kui džunglit ja rantšosid. Kohalike majad oli siiski natuke kenamad kui Mehhiko äärekülades. Aga see selleks. Midagi muud uut väga ei olnud. Tundus samasugune  nagu praeguses kohas või lahjem. Lisaks ei suutnud me otsustada, kumb kahest esimesena nähtud korterist on parem. Üks oli töötamiseks ja sisu poolest mõnusam, teine parema asukohaga. Kolmas koht oleks olnud päris lahe, kui oleks lühemalt peatunud – sisuliselt oleks koos elanud slovaki-kanadaprantslase paariga, kes oleks head toitu teinud ja kus Lauri oleks saanud kaasa lüüa terrassi ehitamisel. Aga arvestades seda, et me tõenäoliselt kõige suurema osa ajast teeme tööd, ei sobinud see ideaalselt. Ja neljas koht oli laheda väliterrassi ja võrkkiigega, ühtlasi oleks saanud ümbruses olevate sõbralike ticodega suhelda, aga maja sisemus oli hämar ja ei töötamiseks ega niisama elamiseks mugav.  

Tagasitee kujunes seaduskuulekate kodanikena, õigemini küll turistidena, ajaga võidu sõitmiseks, et kl 19  kodus olla. Lõpuks jõudsime 10 minutit pärast kl 19 koju, sest veoautod armastavad siin aeglaselt sõita. Ei ole kindel, kas sunnitult või lihtsalt ettevaatlikkusest. Igatahes oli viimastel mõnekümnel kilomeetril lisaks meile terve hunnik teisi sõiduautosid suurte veoautode taga pidevalt kinni. Õnneks politsei ehk ei hakka üle reageerima ning tee trahvi loetud minutitel pärast kl 19. Paar minutit pärast kl 19 igatahes sõitis üks politsei vastassuunast vastu meie autorongile ja ei teinud teist nägugi. Kena. Samas lugesin, et viimase paari kuu jooksul on 13 000 juhilt ajutiselt auto numbrimärk ära võetud, seega ei tea midagi.   Teel tagasi otsustasime lõpuks, et kuna tegelikult ükski nähtud korteritest meid ei kõnetanud ja kogu see kant ka mitte, siis otsime edasi lähemalt. Siit ka moraal, et mõnikord tasub oma sisetunnet usaldada – mis küll, tõsi, guugeldamise tulemusel oli tekkinud. Aga juba enne Costa Ricasse tulekut teadsin oma peas, et see kant ei ole tingimata nii väga kohustuslik külastamiskoht. Vaatamata sellele või just seetõttu, et see on ameeriklaste meelispaik. Üks rand, mis nägime, oli küll ehk kõige mõnusam siin nähtutest ehk siis heleda liiva ja rahuliku veega, aga arvestades, et siin ainus variant randa saada on teha esimese paari töötunni järel kiire supluspaus, siis ei ole see rand nii või teisiti keskne. Lauri oli siiski optimistlik, et vähemalt sõitsime ringi ja nägime koha ära. Ja eks me nüüd nädal aega saame proovida, kas mõni hommik enne kl 8 õnnestub ookeanisse ujuma jõuda. Homme saame kasu ka uuest autopiirangu leevendusest, mis lubab nädala sees kl 22ni sõita ja lähme vaatame mõned potentsiaalsed kohad õhtul üle. Äkki läheb õnneks.

Viimaks ka viiruse uudistest. Vahepeal oli pikalt siin viiruse ohvreid 6, aga järsku viimase mõne päevaga on kokku 10. Kinnitatud juhtumeid on viimastel päevadel ka pigem 10 ringis, sh lähevad ka mitmed Hispaaniast päästelennuga tulnud ja immigrantide kinnipidamiskeskuses lahvatanud viiruselevik. Muidu veel rahulik. Samas oli paljudele kohalikele ja kindlasti ka meile suureks pettumuseks kauaoodatud piirangute leevendamise ja kodumaise turismi käimapaneku plaan, mis avaldati eelmisel esmaspäeval. Ja mille tulemusel saab küll paljudesse rahvusparkidesse (mis on hea, kuigi vaid 50% täituvusega, mis võib ka omakorda hea olla😊) ja tööpäeviti võib autoga sõita kl 22ni, aga muus osas suuri muutuseid ei ole. Randu ei avata (v.a kl 5-8 tööpäeviti, mil nüüd võib rannas käia) enne juuli keskpaika-augustit kõige optimistikuma plaani järgi, mis tähendab, et kui kõigepealt siseturism, siis välisturism – eee –, jutud käivad, et äkki novembris või detsembris. Kui turiste ei lasta sisse, siis regulaarlennud ei alusta ja meie peaksime siia jääma detsembrini?! Igatahes suhtlesime juba Euroopa Liidu siinse asjuri vms-ga (kuhu meid suunas Saksamaa esindaja) ja ilmutasime huvi potentsiaalsete päästelendude osas, sest kuigi meil on hetkel Mehhiko-Prantsusmaa kaudu piletid 21. juuniks olemas, on väga tõenäoline, et need tühistatakse, kui tõenäoliselt pikendatakse turistikeeldu 15. juunist edasi.

Jutud käivad, et turistikeeldu pikendatakse ikka ja jälle eelkõige nende nikaraagualaste pärast, sest seal olevat seis vilets (kuigi mõned räägivad vastupidist – ei tea veel, kumb on või kas mõlemad on valeinfo). Sealt tulevaid veokijuhtegi ei lasta enne riiki sisse, kui viirusetest on negatiivne. Mõni arvab ka, et kardetakse ameeriklasi, kes hakkavad haigetena koha siia lendama, aga kahtlustan, et Nicaragua jutt vastab rohkem tõele. Lahendus oleks muidugi keelata nende riiki sisenemine, aga teisi turiste avasüli vastu võtta, aga küllap Costa Rica valitsus-president on diplomaatilisem ning erinevalt mõnest teisest ei taha (naaber)riikidega suhteid rikkuda.