Võtsime ennast eelmise nädala esmaspäeva õhtul kokku ja käisime vaatamas ühte kohta Manuel Antonios, ühte seal lähedal Quepos ja ühte Jaco kõrval Herraduras. Ilm oli vihmane ja Manuel Antonio rand oli küll endiselt ilus, aga kant väga tühi. Queposes oli rohkem liikumist ja seal suhteliselt linna ääres vaatasime lausa nelja korterit ühe puhkemaja üheksast korterist. Päris lahe ja kergelt suursuguse mahajäetud koha hõng oli. Herradura korteri näitaja rääkis ainult hispaania keelt ning ei reageerinud kõige kiiremini, mistõttu õnnestus sellele napilt lõpuks pilk peale visata. Pärast mõningat mõtlemist jõudsime järeldusele, et Quepose oma oli kõige parem (kuigi stiili poolest senistest erinev), aga samas tekkis tunne, et oleme uutest kohtadest maru väsinud, ja äkki läheks tagasi San Jose kanti. Aga siis vahelduseks rohkem linna, mitte kahe linna vahele. Broneerisime uue korteri põrsana kotis, sest korteri vaatamiseks ei olnud ei aega ega jõudu.
Reede hommikuks kl 7 tekitasime endale vaba aja tööarutelude vahele, et käia korra ookeanis ujumas. Päris palju rahvast oli – surfareid, jooksjaid, koertega jalutajaid ja isegi niisama peesitajaid, kuigi seaduse järgi vist ei tohiks rannas niisama istuda. Siin ookeani puhul väga ujumisest ei tasu muidugi rääkida, pigem selline lainetega kaklemine. Aga tundus, et varahommik ongi hea aeg rannas olemiseks, sest päike veel ei kõrveta. Oli tore, aga kogemus näitab, et selle aja leidmiseks peab palju vaeva nägema. Seega tehtud!
Laupäeval jätsime oma Jacoga hüvasti ja saabusime uude kohta San Joses. Korter asub päris suures majas pikkade ja kitsaste koridoridega. Rõdu vm sarnast kahjuks ei ole ning enda 6.korruselt näeme ainult diagonaalis ühele ja teisele poole vaadates linna, aga mis seal siis ikka. Sarnaselt teistele kortermajadele osutus sisse saamine huvitavaks, kuigi vist iga kord läheb check-in natuke libedamalt. Paluti autogaraaži juurest auto eemale tagurdada vaid selleks, et see kohe tagasi samasse kohta juhatada. Ei mõista nende loogikat, aga vähemalt kutsutakse meid nähes alati kohe üks inglise keelt kõnelev töötaja kohale, kelle nägu juba tuttav.
Eile päeval mõtlesime, et lähme suurde kaubanduskeskusesse, kus saab midagi süüa, Lauri juuksuris käia ja niisama vahelduseks poodelda. Keskuse ukse peal kraaditi meid esmakordselt ja minult küsiti, et kuhu lähen. Kui ütlesin, et lähme sööma, öeldi okei, aga pärast joosti järele ja öeldi, et kogu restoranide alla on kinni. Olime tähele pannud jah, et juuksur oli lahti ja toidupood, ja see oli ka enam-vähem kõik. Igatahes meie kõige olulisem missioon – Lauri pikad lokid maga lõigata – õnnestus suurepäraselt. Mina tegin aega parajaks, valides peenest toidupoest sööki, mis nõuab külmkappi – luksus, mida meil ei ole olnud juba mitu nädalat. Juust, pepperoni, jogurt, einoh, täitsa inimese tunne tekkis.
Täna käisime basseinis, homme lähme jõusaali. Süsteem on selline, et kes ees, see mees. Esmaspäeva hommikuti saab ennast kirja panna ja ainult ühe aja nii jõusaali kui ka basseini. Kui ära käid, saad järgmise panna (juhul, kui nimekiri juba täis ei ole). Bassein oli pisike, mina viitsisin 20 minutit ujuda, Lauri piirdus minutiga ja lootis pilvede taha varjuva päikese käes ennast soojendada. Me juba kahtlustame, et mil iganes me tagasi tuleme, lõpuks oleme keskmisest eestlasest valgemad. Eks see päikese tabamine on õnnemäng, sest igal pärastlõunal sajab, ja tihti on juba hommikul pilvine. Jõusaali lastakse ainult ühe korteri elanikud korraga, nii et tõenäoliselt on see päris pisike. Ei kujuta ette, kui paljud üle 300 korteriga majast üldse üritavad jõusaali jõuda.
Täna kasutasime ka suure linna võimalust väljas süüa, me isegi ei mäleta, millal me seda viimati tegime. Igatahes läksime pool kilomeetri kaugusel olevasse Mehhiko kohta. Koht oli tühi, mis on muidugi tavaline, ja teenindaja kuidagi flegmaatiline, aga muidu polnud viga. Saime kõhud korralikult täis ja jõudsime isegi enne vihma koju tagasi. Loodame, et lähiajal saame ennast nii inimesena tunda, et üle pika aja ühe ööbimisega väljasõidu ka teha.
Kuigi valitsuse nn siseturismi käima lükkamise plaan on vist üldiselt leidnud rohkem kriitikuid kui rahul olijaid, sh meile näol, siis otsus 2020-2021 paljud pühad teistelt nädalapäevadelt reedele tõsta on küll tore. Kuigi arutleti, mis tunne see on, kui iseseisvumispäev on järsku teisel kuupäeval, aga võib-olla saab nii lihtsalt kaks korda tähistada. 😊
Lauri pikkade lokkideta tundub isegi harjumatu.. vast Jacos on seekord toredam kui eelmisel korral. Tundub, et te hakkate väsime sest lõunamaast ilma päikese ja ujumiseta.
Lauri päris kena ka ilma lokkideta!