Tavapärane nädal: töö ja trenn. Mina käisin lõpuks nädala keskel üle tee asuva turu peal, mis on avatud kl 6-12 ja kl 21-00. Ei tea, kas tõesti teevad õhtul pimedas turu uuesti lahti, aga ei saa ka kontrollida, sest juba lähme magama sel ajal. 😊 Natuke enne kl 12 olid vaid vähesed müüjad jäänud, aga piisavalt, et saada kõik vajalikud juurviljad-puuviljad. Ostsin ühe ananassi ja teine anti kauba peale. Avokaadosid ostes küsiti, millal söömiseks, kas täna? Ma ütlesin, et nädalaks, aga müüa kuulis, et homseks. Eks semana ja mañana ongi sarnased.
Reede ei olnud hea päev. Esiteks avastasin mina lendude seisu kontrollides, et esimene osa meie lennust ehk San Jose-Mexico City on tühistatud. Lisaks ütles u poole tööpäeva peal Lauri arvuti üles pärast järjekordset elektrikatkestust. Lauri oli päris löödud. Käisime kasutatud arvuteid vaatamas, aga ei suutnud otsustada, milline variant on kõige mõistlikum. Nädalavahetuseks San Josesse jääda otsustasime juba enne arvuti äpardust, lootsime muuseumidesse minna, aga lisaks sellele, et laupäeval ajaliselt ei oleks jõudnud, avastasime, et muuseumid on nädalavahetusel kinni. Nii et tuleb millalgi nädala sees pärast tööpäeva lõppu kiirustada, sest siin on muuseumid avatud vaid kl 16.30ni. Ainult töötud ja meiesugused lõokesed saavadki muuseumisse praegu minna.
Laupäev algas hommikul kl 9 päevitamisega basseini ääres, ilm oli ilus ja tunniga saime mõlemad kergelt punaseks. Mina vaatasin laupäeva hommikul välja mitu kohta, kust kingitusi ja muud osta, aga, nagu kartsin, kõik kohad olid kinni. Kuna siin tõmmatakse sulgemise puhul poodidele jm-le ette nn alumiiniumkardinad, siis on raske aru saada, kas ja kus üldse mingi kohta asub ning kas ta on kinni just konkreetselt kellajal/päeval või üldse täitsa kinni, nt pankrotti läinud. Vähemasti sain näha linna erinevaid piirkondi ja kõndida jalad rakku. Poolkogemata juhtusin tagasiteel käsitööturule, kus siis mõnuga pikalt asju vaatasin, nii palju kui veel jõudu oli, ja lõpuks ühtteist ka ostsin. San Jose linnaruum on hästi kaootiline, kesklinna osa on üsna šopinguhõnguline, pigem suur ja päris palju on ka vaid kõndimiseks mõeldud tänavaid. Aga sattusin ka hipsterite kohvikute-baaride kanti rongirööbaste lähedal elumajade vahel. Tundub, et hipsteridel on mingi värk nende rongirööbastega. Nt oli seal kolm Lolita nimelist kohvkikut-poodi peaaegu järjest. Kui otsida endale elukohta, siis tuleb tõesti käia mööda linna ja vaadata, milline kant kuidas tundub, sest muidu võib lihtsasti mööda panna ja juhtuda päris imelikku kanti elama. Kõige hoogsamad olid juuksurid, mis on avatud vaid nädalavahetustel: paksult täis, muusika tümpsus, inimesed seisid sabas ja lobisesid nagu baaris.
Lauri eesmärgiks oli leida arvuti Facebooki market place’st. Kirjutas päris mitmele ja lõpuks ostis u 300 euroga ühelt naispiloodilt hea hinnaga heade näitajatega arvutikasti. Tico kodu olevat olnud väga tühi. Esialgu on plaan väärtuslikumad jupid arvutist kaasa pakkida või proovida seda vahetult enne minekut siin kohapeal edasi müüa.
Meie päris mitmeid linna peale minekuid on vihm kaaperdanud, sestap otsustasime, et aitab. Tuleb vihmavari osta. Esimese vihmavarju ostsin laupäeval šoppama minnes. Kuna kohe-kohe hakkas sadama, läksin seda ostma esimesest poest, kus need nähtaval olid. Poemüüja suutis esimest vihmavarju demonstreerides selle kohe ära lõhkuda. Päris naljakas oli, kuigi ta ei pidanud seda millekski, pani lihtsalt kõrvale ja näitas järgmist. Kui vihma poleks sadama hakanud, oleks v-o selle sinnapaika jätnud, aga pidin leppima keskpärasega, millel juba 500 m! hiljem tuli käepide küljest ära. Õnneks see käiski lihtsalt ära ja tagasi.
Esmaspäeval läksin põhjaliku eeltöö tulemusena kohaliku vihmavarju firma Rego esinduskauplusse. Seal oli igasuguseid vihmavarje igasuguse tegumoe ja värviga, sh palju erinevaid kirjusid. Üks, mis mulle kohe silma jäi, oli kahjuks pikka varrega, mis pagasisse ära ei mahu. Siiani mõlgub meeles. Kui oleks saanud rahulikult sobrada ja huvipakkuvamad varje lahti teha, oleks täitsa mõnus olnud, aga paraku olid nad kõik leti taga. Ja selle peale ei olnud ma mõelnud, kuidas hispaania keeles erinevaid vihmavarju omadusi seletada. Nii ma siis kehakeeles seletasin, et näidake seda ja seda ja proovisin nende küsimustest ja kommentaaridest aru saada. Vahepeal sain, vahepeal ei saanud. Ostsin endale kärbseseente ja rebastega ja Laurile hästi suure sinise (aga väikseks kokku käiva) vihmavarju. Kogu selle möllu keskel avastasin makstes, et mu telefon on kadunud. Kerge paanika! Kas ma kojugi oskan minna?! Õnneks tuli telefon välja nende kassast – keegi kiire oli märganud letile unustatud telefoni ja selle kindlasse kohta pistnud.
Pühapäeval tegime ära ESTA avaldused, et USAsse saada. Lubati, et 72 tunniga kinnitatakse, aga juba 15 minutit pärast avalduste esitamist tuli kinnitus. Kena! Tahavad meid USAsse. Julgeme seega USA kaudu piletid osta, kui asi jõuab kord sinnamaale.
Tore on, et oleme leidnud mõned lemmiksöögikohad, kust tellida, nt üks hea india söögi koht ja Papa Johni pitsa. Tõenäoliselt hakkame neid igatsema. Kuigi üldiselt me kohalikku söögikultuuri kõige huvitavamaks ei pea, on vahetevahel meil isegi gallo pinto isu.
Tuli veel meelde, et tõenäoliselt nelipühade puhul olid pühapäeval, 31. mail enamike ristide külge kinnitatud valged linad/sallid.
Leave a comment