Meie korteri omaniku soovil käib meil kord nädalas kolmapäeval koristaja. Ei tea, kas koristaja on selleks, et silma peal hoida või ei usalda omanik külaliste koristamisoskust, igatahes ei tundnud me, et olukorras, kus töö vähenemine võib tähendada väiksemat sissetulekut, oleks kohane teha ettepanekut, et võime ka ise koristada. Ei saa siiani öelda, et koristaja käik meile kuidagi loomulik tunduks; ei tea, kas tavaliselt passivad inimesed korteris ja ei tee teist nägugi, kui keegi nende ümber koristab või on tavapärane sel ajal korterist lahkuda. Me igatahes laseme jalga, kui keerulisemaks teeb asja see, et meie vaatluse tulemusel koristab ta vähemalt kaks tundi, ja seetõttu tegime sel nädalal pärast trenni aega parajaks lihtsalt ümbruses jalutades.
Linna pilti ei paranda just see, et palju on lihtsalt tänaval magajaid, paljudel on enda all või peal pappkast, üks oli üleni kasti sisse pugenud, ainult jalad paistsid välja. Mõned magavad ka lihtsal asfaldil, enamik neist selili, aga mõni isegi kõhuli. Raha küsijaid on ka, aga mul veab, Laurit sihivad nad rohkem. Samas Lauri saab südamerahus öelda, et tal pole sularaha, mul oleks, aga mult nad jälle eriti ei küsi 😊. Lauri ütleb, et iga kord, kui maja välisuksest välja läheb, on hunnik rahaküsijaid platsis.
Kuna kohvimasin ütles üles, käisin nädala sees lisaks suveniiride-kingitustele ka uut kohvimasinat ostmas. See ei käi siin üldse nii lihtsalt, et lähed vaatad, mida tahad osta, krahmad ühe paki sealtsamast kaasa ja maksad, ei-ei. Kuna pakitud versioone kohvimasinast näha ei olnud, oli kõigepealt oli vaja leida keegi, kes vastaks mu küsimusele, et kuidas ma selle masina saan osta. Kõrval seisis turvamees, keda miski ei huvitanud, nii et läksin hästi nõutu näoga kassasse. Nõutus või mitte tico välimus töötas, üsna peagi tuli üks teenindaja, kes mu soovi peale küsis kõigepealt isikut tõendavat dokumenti, kust ta siis hunniku infot arvutisse toksis. Seejärel saatis mu kassasse tšekiga maksma. Pärast maksmist ootasin jälle nõutult, et kust masina saan. Varsti tuli keegi, kes läks masinat otsima. Kui masin käes, pidi ta mulle näitama, et kõik on korras. Ma leppisin sellega, et kann oli terve ja loobusin juhtme elektripistikusse torkamisest, sest kibelesin juba minema. Lõpuks pidin veel allkirja panema ja sain mitu kremplit pealekauba.
Reedel oli plaanis väljasõit ja jäime autorenti hilja peale, nad ütlesid, et ootavad meid kuni 10 minutit pärast rendikohta ametlikkus sulgemist kl 17.30. Jõudsime enne ja saime auto, ainult irooniline oli, et kuigi Lauri vandus, et nii adrenaliini rikkalt viimasele hetkele ei taha enam jääda, jõudsime tagasi ticode paindliku aja tunnetuse tõttu ka täpselt mõni minut enne sulgemist.
Sõitsime Rõyksoppi saatel (kuni Lauri telefonis mobiiline internetimaht otsa sai) Lands in Love hotelli, mis asub natuke rohkem kui poolel teel Arenali. Üsna sealkandis, kus oli Lauri siinne lemmikloodus. Jõudsime päris hilja, saime napilt enne köögi sulgemist süüa ning olime nii väsinud, et pärast natukest enda toa ees terrassil istumist pugesime voodisse. Aga koht oli väga lahe, keset džunglit selline suur avar ja hipilik-hipsterlik maja(kompleks). Lauri arvas, et seal oleks võinud nädala või kuugi veeta – nn poolavatud fuajees töötada ja laiselda jne, kuigi see läheks muidugi kalliks maksma. Sest erinevalt kohalikest kodanikest ja residentidest pidime meie täishinda maksma. See kohalikele oluliselt soodsamate hindade pakkumine on siin tavaline, eriti nüüd, kus nad tahavad või peaksid siseturismi soodustama. Basseini ei pannud isegi tähele, kuigi see pidi ka kuskil olema. Kui järgmine päev lauajalgpalli mängisime, siis mõtlesime, et oleks võinud ikka õhtul seal natuke seal aega veeta, aga mis teha, täis kõhtudega võttis väsimus kohe võimust.
Laupäeval tegime pärast rikkalikku hommikusööki aega parajaks ringi jalutades. Nägime hanesid ja parte ja muid linde. Sealsamas on ka koerte ja kasside varjupaik, mille ukse taha ümberkaudsed pidevalt uusi asukaid jätavad, sest teavad, et seal hoolitsetakse nende eest. Hilishommikul läksime hobustega sõitma. Olime oma hobustega rahul, väga hästi välja õpetatud olid, kui natuke müksasid, siis liikusid kiiremini, kui vasakule või paremale ratsmeid kallutasid, liikusid kohe sinnapoole. Eriti rõõmus oli Lauri. Ainult lõpus lasime neil natuke puulehti süüa. Põhimõtteliselt jalutasid hobused mäest alla, mööda jõge natuke edasi ja siis mäest jälle üles. Väga ei tahtnud neid kiirendada, sest tundus, et sellisel maastikul (killustikul) on neil eriti ebamugav liikuda. Aga minu hobune võimalusel tahtis kohe natuke kiirendada, kui maapind tasasem ja killustikku vähem.
Pärast ratsutamist läksime seikluskaabliga sõitma. See koosnes viiest kuni 400m sõidust. Päris õudne oli kõrgele torni ronida, et seal siis ennast liuglema lasta. Esimesel korral olin veidi hirmunult liuglemas enne, kui arugi sain, et mind juba lahti lasti. Korra läks kiiver vastu kaablit ka, nii et edaspidi hoidsin rohkem eemale. Teine oli 400m kaabel, aga seda me ette ei teadnud ja üllatus oli päris suur, kui metsast läbi sõites avanes järsku eriti pikk teekond üle teede ja majakatuste. Kolmanda ajal hakkas äike müristama, natuke jube oli sõita, kui järsku kõik valgeks läks ja müristas. Tunne oli, et äkki lööb kaablisse minu ees. Selgelt märjaks saime alles viimase kaabli ajal. Meie jäime autot ootama, mis meid ööbimiskohta tagasi viiks, teised grupis olnud läksid edasi metsa alla zipliningut tegema. Me ei kadestanud neid, sest tundus, et saime täitsa õigel ajal lõpetatud. Üks tüdruk vist loobus ka poole peal ja tuli koos meiega auto peale. Jäime rahule, küllap mina rohkem, sest minu jaoks oli see esmakordne.
