Neljapäeval jõudsime lõpuks rahvusmuuseumisse. Piletit kuskil ei küsitud ega müüdud, pärast kodus vaatasin, et alates 16. juunist ongi muuseum nii kaua kõigile tasuta, kuni suudetakse online piletisüsteem püsti panna. Tõdesime, et oleks võinud muidugi pigem siia tuleku alguses seal käia, aga natuke õpetlik käik oli sellegipoolest.
Pärast oma viimast siinset trenni läksime reede varaõhtul viimaseid sisseoste tegema ja sööma. Igaks juhuks ostsime ka mõned KN95 tüüpi maskid apteegid ja tõmbasime Uberi sõiduks peale. Väga mugav just ei olnud. Sööma läksime sinna hipsterlikku kanti, kus ma varem korra jalutasin. Lolita aed oli selline avatud katusealune, kus palju (kiir)söögikohti. Nõustusime, et sellised kohad on kõik küllalt sarnased, aga siinse tavapärase vahelduseks päris tore. Nägime isegi päris mitut pisikest rongi mööda sõitmas; seni olime vaid kuulnud, et nad sõidavad, nüüd nägime ära.
Pühapäevaks olime planeerinud ATV matka ja tunnikese või poolteist rannas, aga reede õhtul teatati, et kuna uusi kinnitatud juhtumeid on palju (119), siis ei liigu riik mitte järgmisse avamise faasi, vaid tõmmatakse hoopis hooga tagasi, vähemalt nädalavahetuseks, kui on kohalik ja küllalt oluliseks peetav isadepäev (kui arvestada juba vähemalt kuu varem vastavate soodustuste ilmumisega). Seega polnudki meil nädalavahetusel muud teha, kui laiselda ja pakkida. Laupäeva hommikul lootsime päikest võtta, aga hommikust saati oli pilves ja kl 10 juba sadas, nii et ka see jäi ära. Mõtlesime, e viimane nädalavahetus siin on sobivalt nii igav, et vähemalt kohe ei teki mingit igatsust.
Pakkimine oli ikka päris raske. vist peaaegu pool minu pagasist on kingitused ja suveniirid, ühtlasi viskasime minema nii mõnedki asjad, millest tundus kõige vähem kahju loobuda, sh jätsime maha minu lemmikpikendusjuhtme. Loodetavasti ei pea lennujaamas millestki loobuma. Epu trennipüksid said kaasa puhtalt kohusetundest, mitte seepärast, et neile meie pagasis rohkem ruumi oleks. 😊
Täna pikalt Uberit oodates, et (loodetavasti) viimast korda öömaja vahetada, nägime pidžaamas inimest. Lauri ütles, et päris paljud liiguvad hommikul kl 6-7 ajal väljas nii ringi. Tõenäoliselt nii tugevama autokeelu kui ka isadepäeva tõttu oli vist eriti vaikne, tänavad inimestest ja autodest tühjad.
Viimase ööpäeva öömaja on päris mõnus ja vaatega ja helge magamistoaga. Naudime vaikselt lapsepõlve tunnet, kui suvel päev otsa vihma sadas ja pidi endale toas tegevust leidma. Ja loodame, et Lauri juba kahel hommikul olnud keskpärane tunne (koos väikese nohu ja köhaga) avaldub homme hommikul vähem, et meid ikka lennukile lastaks.
